Matsime oma mammakese 2010. aasta sügisel. Sel suvel võtsid lapselapsed kätte ja tellisid hauale äärekivid, täite jne. Töö igati korralik ja kiiduväärt. Haud sai valmis ja ülegi vaadatud. Süda rahul.
Uskumatu, aga tõsi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti läks meie sugulane hauda külastama ja ehmatus oli suur, kui avastas, et hauakivi oli kadunud. Sugulane võttis ühendust ja uuris maad, kas hauakivi on puhastusse viidud. Sai veel uuritud, kas töömees oli nii usin, et viis hauakivi korda tegemisele. Vastused olid muidugi eitavad. Kogu pere oli hämmingus.
Peretütar ja minia läksid siis koos Alevi kalmistule otsima, äkki on poisikeste temp? Otsiti, jalutati ja leitigi. Üsna meie mammakese haua lähedal põõsastes paistis miskit tuttavat. Väga suur rõõm oli, et hauakivi oli terve. Kohale kutsuti politsei, kes asja fikseeris ja oli samuti hämmeldunud. Igasuguseid inimesi ikka siin ilma peal liigub. Olgu veel mainitud, et haual olid väiksed jäljed, nii nr 38 või 39 suurusega. Lool on õnnelik lõpp, aga vaim sai häiritud pikaks ajaks.