Ainult mõni väga loll riik võib mõelda tänapäeval vallutussõjale. Konkureerivaid, vastanduvaid, rikaste elanike või kauni loodusega maid vallutatakse tänapäeval kõigi majanduse ja rahanduse reeglite järgi lihtlabaselt üles ostes.
Kaupo Meiel: Hiina hiiliv invasioon
8. august 2012, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meenutagem Clifford D. Simaki suurepärast romaani “Libainimesed”, milles keradena veerevad lõhnagurmaanidest kosmosetulnukad kogu kapitalistliku maa tema enda reeglite järgi enesele kahmasid. Vaja polnud lendavaid taldrikuid ega sõjaväge, piisas heast hulgast rahast.
Kerakujulisi salakavalaid eluvorme ei leitud isegi eile Marsilt, aga oma allegooriline tähendus sellel Simaki vanal lool on, näiteks kui mõelda sellele, kuidas Hiina kapitali abil Skandinaavias tehaste kaupa sisseoste tehakse.
Hiina on võimas maa, kes saab kehtestada oma reegleid ja kus võib vähemusrahvaid, näiteks uiguure, rahuliku südamega retsida, ilma et keegi sellepärast selle maaga äritegemise lõpetaks, poliitilised suhted katkestaks või seal toodetud kaubast loobuks.
Ega saagi ju, sest kui loobuda Hiinas valmistatud kaubast, oleksime ühe laksuga tagasi kiviaegses elukvaliteedis. Isegi Muhu mustriga ketse ja Lotte kaisunukku ei saaks kaasa võtta, kõik need on Hiina päritolu.
Oleme käsist ja jalust selle gigantse rahva ja veelgi gigantsema majandusega seotud ning mõnekümne aasta pärast on Maa samasugune punane planeet nagu Marss, ainult kollaste tähekestega …
Läinud nädalal külastas Pärnut üpris vaikselt Hiina äridelegatsioon. Pressiteade vahendas: “Eile (2. augustil – K. M.) viibis Pärnus seitsmeliikmeline delegatsioon Hiina Rahvavabariigist. Tegemist oli administratiiv- ning finantsvaldkonnas ja tööstussektoris tegutsevate inimestega. /-/ Külastati Loode-Pärnu tööstusküla kui ühte võimalikku kohta tehase rajamiseks. Samuti külastati kohalikke ettevõtteid. Kaubaveo osas tunti huvi Pärnu sadama vastu. Kohtumiselt jäi kõlama, et sealsetele ettevõtjatele on tingimused sobivad, kuid otsus siia investeerida tehakse kõrgemal tasemel.”
Veidi hiljem saime hiinlased Eestisse kutsunud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse pressiesindaja Jürg Sameli vahendusel teada, et peale puidusektori tekitab hiinlastes huvi Pärnu vastu piirkonna kõrge potentsiaal tuuleenergia seadmete tootmise ja tuuleparkide valdkonnas endistel turbaaladel.
““Võimaliku asukohana kaalutakse ka teisi Euroopa Liidu liikmesriike ja meie ülesanne on investoreid veenda, et Eesti on selleks õige koht. Praegu on vara seda protsessi lähemalt kommenteerida,”” vahendas Pärnu Postimees Sameli sõnu.
Tootmise liikumine läänest itta pole kaugeltki pidurdunud, lihtsalt suund idast läände elavneb ja Pärnus, kus kohalik tööstus üksikute eranditega ammu auti löödud, suudaksid hiinlased oma tehased püsti panna küll. Kui kohalikud elanikud soodsat tööjõudu pakkuda ei suuda, saab koos masinatega tarnida siia töölisi.
Kõik toimub samal ajal täpselt seaduse ja arengukavade kohaselt: ettevõtlus areneb, investeeringud tulevad, eksport suureneb. Oleme juba ammu osa millestki suurest, kuigi pole seda ise võib-olla märganud.
Peagi on suur meil kohal ja väljend “Eesti kultuur” ainult hiinlaste poolt ideaalselt jäljendatud Arvo Pärdi järjekordse missa alapealkiri. Siis on hilja halada, et kes, kuidas ja miks tegi. Nagu kisendab tüssatud ja sulatina täis silmadega Vanapagan vanas mõistuloos: “Kesse tegi? Ise tegi!”
Eelnev oli kahtlemata ülimalt pessimistlik ja protektsionistlik mõttearendus, kuid Simaki “Libainimeste” allegooria tükib vägisi meelde ja paneb küsima, kas kõik, mida pakutakse, tuleb ikka vastu võtta.