Toomas Kivimägi: Pärnu Postimees ei talu häid linnauudiseid

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Tutvudes tagantjärele juulikuu Pärnu Postimehes kirjutatuga, jääb küll mulje, et see linn, millest kirjutavad Teet Roosaar ja mõni anonüümne juhtkirja kirjutaja, ei ole mitte Pärnu, vaid mingi teine linn.

On üsna traagiline, kui ei sallita linna, milles elatakse või töötatakse. Väga traagiline. Vaid halb on hea. Mis kõik ei tähenda, nagu poleks linnas probleeme, mis väärivad ja lausa vajavad kirjutamist, ent mis asi on tasakaalustatud ajakirjandus, rääkimata õiglusest, sellest ei tea (loe: ei taha teada) juhtivad jõud toimetuses ei ööd ega mütsi (välja arvatud see, et linnapea kirjutisi pole ei tsenseeritud ega avaldamata jäetud. Ehk lootus siiski püsib!).

Aga paljust sellest, mis kriitikat leidnud, sh õigustatult, luban pikemat arvamuslugu lähiajal koos omapoolsete seisukohtade ja kommentaaridega.

Siinkohal tahaks vaid repliigi korras vastata auväärses ametis olevale peatoimetajale Peeter Raidlale reedese esilehe loo “Pärnu linn ja statistikaamet ajavad eri joont” kohta.

Vastab tõele, et statistikaamet ja rahvastikuregister esitavad arusaamatult erinevaid numbreid elanikkonna arvu ja liikumiste kohta. See on väga hämmastav. Ent Raidla ülesande mulle selgeks teha, kellel on õigus, kas statistikaametil või rahvastikuregistril, lükkan siinkohal tagasi.

Seda kolmel põhjusel. Esiteks, ma arvan, et see arusaamatu vastuolu võiks olla ikka uuriva ajakirjanduse töö, avardaks natukene mõtte- ja tegevusvaldkonda. Teiseks suhtles linnasekretär Tiina Roht nii meilitsi kui telefonitsi mõlema ametkonnaga selguse saamiseks, ent arusaadavat selgitust pole saanud. Seega on Raidla väide, et me pole sellega tegelnud, vale.

Kolmandaks, mis ehk olulisim. Kõlab küll üleolevalt, aga ega mind antud juhul statistikaameti numbrid tegelikult huvitagi, sest linnaeelarve seisukohalt on olulised üksnes rahvastikuregistri andmed.

Üksnes selle alusel rehkendatakse omavalitsustele toetusfondi vahendeid ja üksnes selle alusel laekub üksikisiku tulumaks omavalitsustele.

Statistikaameti vastavatest andmetest ei sõltu antud juhul midagi. Olen sügavalt veendunud, et rahvastikuregister on usaldusväärsem, sest elukohakanne on see, mida iga inimene ise on teinud.

Meie pressiteade ja minu kommentaar juulikuu Pärnu elanikkonna numbritele ei olnud midagi muud kui anda teada, et esimest korda sel aastal elanikkonna arv ühes kuus ei vähenenud. Kahju, kui see kedagi kurvastab.

Kusjuures kokku langesid numbriliselt nii sünnid-surmad kui lahkujad-tulijad. Minu arvates tore uudis, mille üle võiksime kõik rõõmsad olla. Välja arvatud Pärnu Postimees loomulikult.

Kordan: siserände saldo on sel aastal positiivne. See tähendab ei ole nii, et inimesed tahavad Pärnust mujale Eestisse elama, vaid vastupidi, sel aastal on Pärnusse tulnud elama 55 inimest rohkem kui siit on olnud minejaid. Jällegi võiksime rõõmsad olla. See ju kinnitab seda, et Pärnus on ikkagi parem elada kui mujal Eestis!

Mis tingib seitsme kuu miinuse, on välismaale elama asunute arvestatavalt suurem hulk, kui on sealt siia tulnuid. See on probleem, ja mitte üksnes Pärnu, vaid kogu Eesti jaoks. Selle kohta on väga lihtsalt, ent tabavalt öelnud Indrek Neivelt: “Kui inimene käis koolis näiteks Pärnus, aga töötab Tallinnas, siis ta osaleb oma pensionärist õpetaja pensioni maksmises. Kui ta töötab mujal Euroopas või maailmas, siis ta ei osale.” See on probleem.