Õnnetustesse satuvad tööl peamiselt mehed

Meestega toimub enim tööõnnetusi ehitusalal ja pahatihti on siin põhjuseks, et katusetöödel ei kasutata nad turvarakmeid ja -köisi. Foto: Sille Annuk / Postimees

Viimase nelja aasta jooksul on Eestis tööõnnetustes hukkunud 76 inimest, kellest 73 on mehed, kergemaidki õnnetusi juhtub sagedamini meestega.

Tööinspektsiooni statistikast selgub, et meestöötajad on riskialtimad ja satuvad kergemini õnnetustesse – nendega juhtub 65 protsenti kõigist õnnetustest.

“Teatud mõttes on see paratamatus, sest mehed töötavad tegevusaladel, kus on ohtlikumad tööd,” märkis tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja Rein Reisberg. “Teine põhjus on eesti mehe suhtumises: takistuse tekkides ei kutsu mees appi spetsialisti, vaid arvab, et saab ise kõigega hakkama, kuigi vaja oleks näiteks elektrikuoskusi. Naised on alalhoidlikumad ja mõtlevad enne tegutsemist.”

Tegevusvaldkondade lõikes toimub enim tööõnnetusi meestega ehitusalal ning naistega tervishoiu ja hariduse alal.

Näited õnnetustest

Sel aastal on juhtunud 64 tööõnnetust isikukaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu, tõdes Lääne inspektsioon tööinspektor Rein Nelis.

Väga sage rikkumine on töötamine kaitseprillideta. “”Julged poisid” pelgavad katusetöödel turvarakmeid ja -köisi: segab liikumist ega saa kiiresti tööd teha,” nimetas Nelis. “On toodud näiteks, et jalgu jäänud turvaköis võib põhjustada kukkumist. Seda saaks vältida, kui osatakse köisi õigesti kasutada. Selleks on isikukaitsevahendi kasutamise väljaõpe ja näitlik kasutamine, mida seaduse järgi on tööandja kohustatud korraldama.”

Katusetööl peab ohutuse tagamiseks ehitama räästasse piirded või kasutama turvarakmeid koos ankurdatud turvaköiega.

Nelis tõi näiteid tööõnnetustest, mis olid tingitud kaitseprillide kasutamata jätmisest.

Ühes ettevõttes lendas autokraana remondi käigus haamrilt metallikild töötajale silma, mistõttu ta sai parema silma sarvkesta lahtise haava.

Toiduaineid tootvas ettevõttes puistas töötaja kotist jahu kolusse ja jahutolm paiskus talle näkku. Töötaja pöördus silmaarsti poole, kes tuvastas, et jahu oli kriipinud ja vigastanud silma sarvkesta.

Arvutite parandamisega tegelevas ettevõttes plahvatas vana aku, mille tulemusena pritsis kannatanule hapet silma ja tekitas põletuse.

Järgnevad tööõnnetused oleks ära hoidnud turvajalanõude kasutamine. Puiduettevõtte tööline tõstis saepuruplaati saeraamile, kuid plaat libises käest ja kukkus töötaja varbale ning tagajärjeks oli varba killustunud murd. Loomi ühest laudast teise ajades jooksis osa loomi laiali ja neid taga ajades lõi töötaja varba vastu kivi ja sai luumurru.

Kaitsekiiver oleks aga aidanud järgmistel juhtudel. Laadimistööl mees kummardus ja hetk hiljem üles tõustes ei märganud väljaulatuvat konstruktsiooniosa, lõi pea sinna vastu ära ja sai lahtise haava.

Harvesteriga langetatud puu kukkus metsas raietöid teinud töölisele ja too sai ajupõrutuse, koljuluu murru ja suri hiljem haiglas. “Mingi abi oleks olnud kindlasti kaitsekiivrist, mida töötaja ei kandnud,” nentis Nelis.

Turvarakmete ja -köite mittekasutamise tõttu libises üks töötaja märjal katusel ja kukkus nelja meetri kõrguselt maapinnale. Et katuse räästas puudusid piirded, oleks pidanud kasutama turvarakmeid koos ankurdatud turvaköiega. Seda aga ei tehtud ja töötaja sai raskeid luumurde.

Varjatud tööõnnetus

Tööinspektsiooni tööinspektori-uurija Marge Mäekivi sõnade järgi on tööandjate hulgas levinud arvamus, et tööõnnetuse toimumisest teavitamine on ettevõtte mainele kahjulik ja õnnetuste varjamiseks mõeldakse välja kõikvõimalikke skeeme.

Leidub tööandjaid, kes hirmutavad kannatanuid töökoha kaotamisega või lubavad maksta “hüvitist”, et tööõnnetuses vigastatu oma suud ei paotaks.

“Tööõnnetuse varjamine on lühinägelik käitumine,” tõdes Mäekivi. “Teeb rõõmu, et viimasel ajal on tööandjad muutunud tööõnnetuste ja ohuolukordade teatamisel aktiivsemaks ning töötajate teadlikkus on suurenenud. Töötaja peab julgema enda eest seista.”

Tööinspektsiooni poole on pöördunud tööõnnetustes kannatanute sugulased, kes on teavitanud õnnetuste toimumisest, kui kannatanu ise ei saa seda vigastuse tõttu teha ja tööandjal puudub julgus juhtunut tunnistada.

Selliste juhtumite puhul alustab tööinspektsioon teabe kontrollimist ja kui uurimise tulemusel selgub, et tegemist oli tööõnnetusega, mida varjasid kas tööandja või töötaja, näeb seadusandlus ette karistuse väärteomenetluse korras.

Karistada saab nii tööandjat kui töötajat. Samuti võib töötaja kaotada tööõnnetuse registreerimata jätmisel osa haigushüvitisest ja võimaluse taotleda tööandjalt toetust edasisteks ravikuludeks.