Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/08/09/1262646t1ha158.jpg)
Üheksakümnendate alternatiivroki legend The Smashing Pumpkins on küll kaotanud kõik liikmed peale solist Billy Corgani, kuid keeldub alla andmast. Õigupoolest ongi The Smashing Pumkins pea ainuisikuliselt Corgan, tema lapsepõlveunistus ja olulisim projekt.
Kõrvitsad võivad hakkama saada ülejäänud Kõrvitsateta, kuid paratamatult muutub kollektiivi olemus, kui selle liikmed vahetuvad. See on endiselt seesama bänd, olles Corgani kalleim lapsuke, kuid midagi kõlab teisiti.
„Inkless“ on vastand sellele enesehävituslikule ebakindlusi valusalt torkavale rokkmuusikale, mida me oleme Kõrvitsate esituses varem harjunud kuulama. Samas on loo kitarrisoolo teravam kui Skandinaavia mäestik ja Corgani lootus mingis mõttes lohutav.
Kõrvitsate uus album „Oceania“ kõlab tervikuna nagu suur osa muusikast, mida oleme harjunud ootama Radioheadi uutelt albumitelt: vähem meeleheitlik, vähem ambitsioonikas, jõudmaks edetabeleisse, endiselt siiras, pärinedes samast südamest, mis on täidetud teiste emotsioonidega. Corganit kotib endiselt hämmastavalt vähe, mida kriitikud temast arvavad, kuid see kottimine on pigem muutunud ignorantsuseks kui enesekindluseks.
„Pinwheels“ on südantlõhestavalt siiras, aus, natukene egoistlik. Kui nii mõnegi teise loo puhul tekitab Kõrvitsate liigselt rahulik, südametu südamevalu võõrastust, jooksevad siin ideaalselt kokku õrnad süntesaatorikäigud, tšello ja folkrokilikud naishääle taustavokaalid.
Nimilugu „Oceania“ kõlab kui üheksasse minutisse liblikavõrguga kinni püütud rokkooper, mis saab õige mineku sisse alles pala teises pooles, kus Corgani vokaali õrn harmoonia taustavokaaliga, teravalt traadised elektrikitarrisoolod ja introvertses agressiivsuses kõlav trummimäng sulavad kokku tervikuks, mida kuuldes ei olegi ehk nii halb tõdeda, et The Smashing Pumpkins pole enam päris see Pumpkins. Heas mõttes.
Kuigi uued bändikaaslased saavad perfektselt hakkama kõiges, mis puudutab konkreetselt ja ainult muusikat, tundub Corgani motivatsioon kohati kaduvat, jõudes nimiloos tõdemuseni, et ta on oma muusikas endiselt üksinda. Olgu „Oceania“ kui tahes hea album, tangot siiski üksi ei tantsi.