Eesti kunstimaastikul on „In Graafikal“ täita oluline roll. Pole vist ühtegi muud kunstiliiki, mille sisene produktsioon oleks niivõrd massiivne, kui see on graafika puhul.
Graafika lööb massiivsusega
/nginx/o/2018/04/16/7791051t1he85e.jpg)
10. august 2012, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sajandeid vaid raamatuillustratsiooni staatuses olnud graafika on muutunud omaette kommunikatsioonivahendiks ja tugevaks žanriks, mis otsib uusi väljakutseid.
Graafikat peetakse kõige demokraatlikumaks kunstiliigiks – see on lihtsasti massidele produtseeritav, seda on odav toota ja meediumi piirides katsetamist on palju. Seega vajab graafika platvormi, millelt end nähtavaks teha.
„In Graafika“ on loonud selleks vajalikud tingimused ja peale selle täidab ta kunstiajaloo järeleaitamistunni ülesannet.
Festivali näitused tervikuna loovad hea ülevaate kohaliku graafika arenguloost kuuekümnendatest aastatest kuni tänapäevani ja avavad samas vaateakna välismaisele graafikamaastikule nii mainstream- kui alternatiiv-skeenel.
Festivali raames täideti Pärnus enamik võimalikest ekspositsioonipindadest (linnagalerii, kunstnike maja, TÜ Pärnu kolledž, Endla teater, keskraamatukogu, Port Artur 2, linnaruum).
Kohalikest graafikutest on esindatud kolm põlvkonda: kunstiakadeemia tudengid ja noored kunstnikud, EKA õppejõud ja juba ammu tegutsevad tunnustatud graafikud ning kunstiklassikuks kujunenud vanameistrid. Nende loomingust peegelduvad hästi Eesti graafika arengujooned.
Eksperimendid graafikas
Eksperimentaalsus on tänapäeva kunsti puhul oluline märksõna. Graafika ei nõua enam ammu trükipressi. On lugematu arv meetodeid, kuidas kujutist tõmmisele saada.
Ühe võimaliku versiooni esitas Eesti kunstiakadeemia tudengite rühmitus Siht oma näitusel „Sisu“ Port Artur 2 kaubanduskeskuses.
Graafika kombineeriti ruumiinstallatsiooniga ja külastajale anti võimalus ise endale töid trükkida. Graafikakoda asendas käimlat meenutav ehitis, mille sees asendab istumiskohta vamm ja potikaant tempel sõnaga „sisu“.
Korrus kõrgemal jätkuvad eksperimendid graafikaga. Kaugenemist trükipressist näitlikustavad Marko Nautrase isikunäitus „Dolphin Love“ ja läti kunstniku Paulis Liepa popkunsti ja massproduktsiooni kritiseeriv väiksetiraažiline väljapanek.
Nautras ja Liepa on tabanud hästi kohaspetsiifilist mõõdet, tõstatades küsimuse graafika võimalustest ja funktsioonidest. Mida on ühist poekaubal ja graafikal? See, et nad kõik omavad üldjuhul suures koguses koopiaid.
Mõlemad kunstnikud kinnitavad mõtteviisi, et graafika võib siiski olla autentne, omamata identseid koopiaid.
Nautrase „Dolphin Love“ kujutab endast dokumentatsiooni seltskonnamängust, mille põhimõte on eesistuva inimese seljale joonistada kujutis (delfiin), mida talle eelnev inimene joonistab omakorda eelneva isiku seljale.
Tulemuseks on abstraktsioon, mis väljendab inimkäe individuaalset käekirja ja kopeerimise võimatust.
2008. aastal Kaliningradi biennaali grand prix’ võitja Paulis Liepa kollograafiatehnikas popihõngulised tööd hambapastast, teepakkidest või tuletikkudest on valminud üliväikestes tiraažides.
Iga tõmmis on üksteisest erinev, idealiseerides sel viisil teose ainukordsust ja kunstniku jumalikku puudutust.
Ameerika Euroopat vallutamas
Festivali peaesinejad Ameerika Ühendriikidest on seekord Dirty American Printmakersi ühendusse kuuluvad graafikud.
Nad ei jaga ühtset tehnikat ega stiili, vaid eesmärki: tõsta üldsuse teadlikkust graafikast kui kunstiliigist ja viia kunst kõikjale T-särkidest tänavateni. Seda nii USAs kui Euroopas.
Kunstnike maja peasaali hõivanud Ryan O’Malley on vastandanud oma töödes mandala-tootemi sümboolika, millest võib välja lugeda teemapüstitusi, alates religiooniprobleemidest kuni alateadvuse sügavate skeemideni.
Üleminek tootemilt mandalani, Carl Jungi kõiksuse arhetüübini, sümboliseerib väärtuste ja tähenduste muutumist religioonikesksest indiviidikeskseks.
Curtis Jones jätkab linnagalerii raekoja filiaalis seda rida ja materdab religiooni kui domineerimisstrateegiat oma teosega, trükitud pildikestest komponeeritud kollaaži-lausungiga “Don’t tread on me/ Turn to Jesus or Burn In hell”.
Kõrvalruumis paiknev Tyler Krasowski lisab eelnevale religiooniloole omapoolse kommentaarina üüratus koguses luukerepäid ja madusid.
USAs hinnatud graafikameister John Hancocki loomingut ühtse kontseptsiooni alla paigutada on üsna keeruline ja ilmselt mõttetu katse.
Tema loomingusse kuuluvad ekspressiivsed portreed neitsi Maarjast kuni prostituutideni ja sündmused argielust õudusunenägudeni.
Niisama kirju kui Hancocki looming on kogu festivali väljapanek. Sadade tööde hulgast leiab väärtuslikku ja põnevat kõige nõudlikuma maitsega vaatajagi.