Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2009/03/12/147811t1hb7af.jpg)
Nädalavahetusel avati Pärnu Endla teatrigaleriis pidulikult Lisl Lindau mälestusnäitus “Sajandinaine”.
“Selle näitusega avaldame lugupidamist Pärnumaalt Tori vallast pärit säravale naisele,” märkis Pärnu Zonta klubi esindaja Viivika Orula, tänu kellele see näitus Pärnusse jõudis.
Avamisel viibisid Zonta klubi esindajad Tallinnast, Tartust, Viljandist, Pärnust, Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni Pärnu naised ning Tori vallavanem ja kultuurimaja juhataja. Peale nende teatriinimesed ja Lindaude pere.
Lisl Lindau tütretütar Liisa Ojaveer luges ette lõigu Voldemar Panso mälestusteraamatust “Portreed minus ja minu ümber”, mis annab koloriitsest näitlejannast elavamagi ettekujutuse, kui seda suudavad teha fotod ning tekstid.
Lisl Lindau tütar Anne on ametilt lastearst, tütretütar Liisa Eesti kultuuriatašee Eesti Helsingi saatkonnas. “Ema püsis laval viimase hetkeni. Ta suri 79aastasena.
Ju teda ikka lavale kiskus, kui ta juba koolilapsena Endlasse jooksis ja katsus end kuidagi kasulikuks teha. Näitlejaamet oli tema pika elu ainus amet ja töö,” märkis tütar. Tema sõnade kohaselt oli Lisl Lindau ainus oma pere viiest lapsest, kes sai küllalt korraliku hariduse. Tema vanemadki leppisid lõpuks tütre elukutsevalikuga.
Lisl Lindau oli pärit Torist. “Tema maapäritolu ilmnes ehk siis, kui ta tegutses oma Mähe krundil, mida ta hellitavalt oma mõisaks kutsus. Ta on öelnud kunagi ühes intervjuus, et kui temast poleks saanud näitlejat, oleks temast saanud aednik. Küllap leidis ta seal oma rahu,” rääkis Lisl Lindau tütar.
Liisa Ojaveer tunnistas, et tallegi on teater armas, kuid lavakunstikooli astumiseks ei jätkunud annet. “Proovisin küll,” tunnistas ta ja lisas, et ühel heal päeval paneb ta ehk raamatuks kokku vanaema mälestused.
“Armsate inimeste käekäiku jälgis ta väga hoolega ning see oli vahel laste jaoks raskegi. Ta valitses heas mõttes oma rolli nii ema kui vanaemana. Vanaema oli nii elus kui laval tugeva, võiks isegi öelda karmi iseloomuga. Kui tal ka raske oli, ei kurtnud ta seda kellelegi. Ta uskus tõemeeli Tammsaaret, seda, et tööst tuleb õnn,” kirjeldasid lähedased Lisl Lindaud.
Näitus on väljas 24. märtsini.