Kes laulab spordipeo lõppenuks?

Olümpiatuli kustub Londonis pühapäeva õhtul. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Pühapäeva õhtul tõmmatakse Londoni olümpiastaadionil tavakohaste protseduuride, aga ka kultuuriprogrammiga, mida on suudetud üllatusvõimelisena säilitada, 30. suveolümpiale kriips alla.

Nagu ikka tulevad hõisates sportlased, peetakse kiidukõnesid, langetatakse olümpialipp ja antakse see üle järgmisele korraldajale Rio de Janeirole, lastakse kustuda tulel. Kohustuslikku kava pikitakse ja vürtsitatakse kultuuriprogrammiga, mida hoitakse üsna edukalt saladuses.

Kindlasti on lugejani kodus jõudnud parem kontsentraat oletustest ja vihjetest kui minuni mängude keskmes, kes ma veel täna pärastlõunal sain ametlikest infolaudadest siiraid vastuseid, et nemad ei tea küll midagi, aga olge homse õhtuni kindlad, et teil on vaid oletused. Niisama kindlad olge selles, et show tuleb vägev, britid ei lase avapeo latti allapoole.

Järgmised mängud tulevad Sotšis ja Rio de Janeiros

Kõige kindlam tundub olevat George Michaeli esinemine, temaga olevat sõlmitud leping. Aga räägitakse ka Rolling Stonesist, Spice Girlsist, Kate Buschist, Pink Floydist. Kui Oma mättalt vaadata, siis Buschist pole ma kuulnudki, Michaelist ei arva midagi, Rollinguid austan väga, aga olen Tallinnas kuulanud, Pink Floydi aga fännan täiega. Peaaegu nagu Gerd Kanterit. Niisugused lootused siis pühapäeva õhtuks.

Huvitav on vaadata, kuidas näitavad end järgmiste olümpiate korraldajad. Homme olümpialipu vastu võttev järgmise suveolümpia tegija Rio de Janeiro on igatahes olnud väga lahja. Nende boksis istub tülpinud näoga üks üldse mitte brasiillane, pole infomaterjale, nende pressikonverents koosnes mõnest üsna tühjast kõnest. Neli aastat aega, manjaana, on ilmselt mentaliteet.

Kahe aasta pärast toimuv Sotši taliolümpia on nähtavam. Kensingtoni aias on Sotši maja, külalistele selgitatakse, et üritatakse teha kõigi aegade kompaktseim olümpia ja kahest vaja minevast miljardist dollarist on 1,2 juba olemas ning Vene riik garanteerib ülejäänu, kui korraldajad hätta jäävad.

Mängud toimuvad kahes keskuses, all linnas ja ülal mägedes, ning nendevahelise 40 kilomeetrit katavad uued ülikiired rongid 20 minutiga. Loota, et all-linnas enne mägedesse suusavõistlustele minekut päevitada saab, siiski ei maksvat, sest kõige rohkem lund olevat Sotšis just veebruaris. Kui palju on see "kõige rohkem", ei täpsustatud.

Kaks medalit küll, eneseületajaid napilt

Läti sai üllatusmedali kätte, Soome loodab meeste odafinaalis ühele hõbedale lisa, valgevenelased ja ukrainlased räägivad kui ühest suust, et medaleid nagu oleks, aga nende taga on tühjus.

Viimastega tuleb siit vaadates vist nõus olla. Võib-olla kodus tundub seis vahvam, siin vahetus sündmuses viibides ootad oma sportlastelt ennekõike eneseületust. Täitsid normi, pääsesid olümpiale - tubli. Aga see pole kõik, olümpial on vaja mitte kuidagiviisi, vaid üle varju hüpates teha. Et sinu nime taha lõpuprotokolli ilmuks NR (rahvusrekord), PB (isiklik rekord) või äärmisel juhul SB (hooaja isiklik tippmark).

Vaatame, kui paljud Eesti 32 sportlasest oma varju lähedale jõudsid. Katsume neid subjektiivsesse, aga ehk ka mingil määral loogilisse edetabelisse paigutada.

Kindlasti on mees number üks Heiki Nabi, kes saavutas kaugelt rohkem, kui temalt oodati. Gerd Kanter võttis medali, mis ehk tähtsamgi kui Pekingi kuld, sest tuli raskemalt. Sõudjate neljapaat jäi küll napilt medalita, aga võitles vahvalt ja on maailma tipus.

Oma tasemest ei jäänud allapoole sulgpallur Raul Must, sama võib öelda maadleja Ardo Arusaare kohta, kes oli küll debütant, aga läks kõigile vihaselt panema. Vapralt ja värisemata võistlesid oma esimesel olümpial Eesti delegatsiooni pesamunad vibulaskur Reena Pärnat ja sõudjad Geir Suursild ning Jüri-Mikk Udam. Nende tase lihtsalt on praegu niisugune.

Nii ja naa võib öelda veel kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko ja 400 meetri mehe Risto Mägi esinemise kohta, sellesse kategooriasse paneks ka seitsmevõistleja Grit Šadeiko. Päris ära ei kõrbenud, aga oma tasemeni ka ei küündinud.

Järgmiste juures hakkab juba kõrbelõhna tulema. Aleksander Tammert oli oma viiendal olümpial, kuhu sai seletamatu 66meetrise viskega kusagil Leedus, turist.

Purjetaja Deniss Karpak juhtis maailma edetabelit ja lõpetas MK-etappe esiviisikus, siin ei saandu medalisõitugi.

Märt Israel ei õigustanud oma mulluse MMi neljandat kohta.

Ratturid Rene Mandri ja Grete Treier kurtsid, et üksi on raske võidelda, aga Vinokurovil oli ka vaid üks kasahh kusagil tagapool seltsiks!

Laskur Anžela Voronova pani ühe seeria täiesti puusse, kuigi võiks tasemelt olla esikümnes.

Jõuame tõsisemate altminejate ehk päris kärssajateni. Ujujad Triin Aljand ja Martin Liivamägi olid lahjad, Aljandi jutt koormusest mitte taastumisest pole kogenud sportlasele kohane.

Niisama rumal on sprinter Marek Niidu väide stardipaugu mitte kuulmisest ja odamehe Risto Mätase olümpial uute jooksususside katsetamine.

Kui kergejõustikust veel, siis kuidas saab Raigo Toompuu tõugata elu tähtsaimal võistlusel kuuli kaks meetrit vähem kui kodus?

Purjetajad Johannes Ahun, Anna Pohlak, Ingrid Puusta ja Karl-Martin Rammo tegid küll kamba peale üks-kaks sähvatust, aga kokkuvõttes olid ikka väga leiged.

Pipraterad tordipõhjas olid juba esimeses matšis sõelapõhjaks torgatud maailma esimene epeemees Nikolai Novosjolov, taas tahtetuks viskekotiks osutunud judomees Martin Padar ja 107 lõpetanu seas tagantpoolt viiendana, oma isiklikust margist 18 minutit kehvema ajaga lõpetanud maratonijooksja Evelin Talts.

Aupauke võib seega lasta Nabile, Kanterile ja neljapaadile, ülejäänute esinemine palju positiivseid emotsioone ei pakkunud.