Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale, 1. osa

Esimesed hetked Saksamaal. Nosisin kiirteeäärse künka otsas muretult pähkleid ega aimanudki, mis katsumused mind kohe ees ootavad. Foto: Asso Puidet

Ehk lugu kihutamisest läbi Baltimaade ja Poola, Saksamaa kiirteedel eluga mängimisest, mõttevahetustest Polizei’ga, lausvihmas või päikeselõõsas möödunud tundidest parklaserval, prantsuse keele õpingutest, veini smugeldamisest Taize kloostri territooriumile ja muudest seiklustest, sekeldustest ja suurepärastest inimestest, nagu näiteks Berliini lähedal tanklas kohatud Pariisi getost pärit tüübist, kellega paar ööd telki jagasin.

Ühel mitte just väga ilusal päeval juunikuu lõpus tõmbasin hädapidurit. Lihtsalt pidin maha astuma rongilt, rattalt või mis iganes metafooriga me oma igapäevast kulgemist läbi aja ja ruumi nimetame. Võtma endale aega elu üle järele mõtlemiseks. Vaatama asju distantsilt.

Minna ei osanud ma mujale kui Lõuna-Prantsusmaale, Lyoni lähedale Taize kloostrisse. Koht, millest ma ei teadnud suurt rohkemat, kui – see on. Ja seda ka, et sealne vennaskond võtab lahkelt võõrast rahvast vastu ja kannab üsna väikese raha eest nädalapäevad nende ihu ja hinge eest hoolt.

Tundus kuidagi paslik võtta see palverännak ette pöidlaküüdiga. Ja nii ma juunikuu 27. päeva pärastlõunal teel asusingi, turjal sama päeva esimestel tundidel pakitud seljakott.

Iga algus on raske

Pärast seda, kui olin Pärnu äärelinna liinibussist väljunud ja maantee ääres pöidla püsti ajanud, kulus mul Iklasse, Läti piirile jõudmiseks ehk umbes 65 kilomeetri läbimiseks neli tundi ja viis autot. Neli tundi ja viis autot! Minna oli mul veel 2500 kilomeetrit. Tõotas tulla üks väga pikk ja vaevaline seiklus.

Kell oli õhtul kaheksa läbi, kui suurte ja punaste tähtedega „PL“ joonistusploki lehele maalisin ja piiripunktist Läti pool veokeid peibutama asusin. Väikeautodele vibutamisega ma ennast koormama ei hakanud – tahtsin ühe hooga Poola saada.

Tunnid läksid ja sedavõrd, kuidas vähenes päevavalgus, vähenes lootus veel samal õhtul end kodumaa küljest lahti rebida. Otsisin juba silmadega telgi püstitamiseks sobivat paika, kui üks piiritsooni kohta ehk liigagi hoogsalt liikunud Poola numbrimärgiga kaubik kinni pidas.

Roolis noor tätoveeritud Poola kuli. Arvata on, et ta oli pettunud, kui selgus, et ma ei olegi tema kaasmaalane. Ainsaks võõrkeeleks, mida tüüp oskas, oli saksa keel – keel, milles minu sõnavara piirdub vaid mõne üksiku, sõjafilmidest meelde jäänud fraasiga, nagu schneller-schneller ja Hitler kaputt. Nende väljenditega just väga pikka vestlust ei arenda.

Kuidagi – omavahel linnade ja riikide nimesid vahetades ja kätega ühele ning teisele poole viidates – jõudsime ühisele arusaamisele, et tüüp ei põruta mitte ainult Poola, vaid koguni Saksa ja tema pärast võin kaasa sõita. See polnud enam mitte nurkade- vaid lausa diagonaalidemängu võit.

Ehkki meie vahel kõrguv keelebarjäär meil kommunikeeruda ei lasknud, ei olnud mul sõidu ajal igav. Selles kaubikus igavuse tundmiseks oli mul lihtsalt liialt habras närvisüsteem.

Karmidel Poola teedel karastunud sohver andis sõidukile korralikult piitsa. Ja sõidustiil oli tal poolakatele väga omane: imes end eessõitva auto tuules vaat et vastu tolle stanget, hüppas siis tuulest välja ning süstis mööda.

Esiti lugesin ohtlikke situatsioone, kuid umbes tunni möödudes loobusin: oli selge, et kogu see sõit on üks ohtlik situatsioon.

Ent see-eest saime käppelt edasi. Isegi liiga käppelt. Vähemalt nende ametimeeste arvates, kelle tööks teedel korra hoidmine. Veel enne kui Lätist läbi jõudsime, oli esimene trahvikviitung käes. Et tal kindalaekas, kuhu seegi paber rändas, analoogseid pabereid juba palju kogunenud, ei olnud trahv ilmselt väike, nagu tüübi näoilmest välja võis lugeda. Ent tema jalga ei muutnud see mitte grammi võrragi kergemaks.

Öösel, umbes kahe paiku, parkis ta meid kuhugi Leedu bensukasse ja tegi selgeks, et temal on uneaeg ja minul aeg väljuda. OK, polnud hullu, püstitasin telgi sinnasamasse parklasse kaubiku varju. Leppisime kokku, et ärasõit on kell viis hommikul.

Mõni minut enne kella viit oligi mul telk kokku pakitud ja seisin minekuvalmilt auto ukse kõrval. Õigemini tammusin külma tõttu jalalt jalale. Niimoodi tammusin järgmised kaks tundi. Härra suvatses oma mõnusalt soojast pesast alles kell seitse välja ronida.

Omavahel sõnagi vahetamata kobisin kõrvalistmele ja jätkus kihutamine Poola suunas. Hirmuga mõtlesin, mis saab siis, kui me piiri ületame ja tema mängumaale jõuame. Ja nagu selgus, oli hirm põhjendatud. Piiril pidas politsei meid kinni. Uhasime läbi piiritsooni kaks korda kiiremini kui lubatud, aeglasemalt kulgevate autode vahel slaalomit lastes. Saime noomituse kätte ja võtsime kummide vilinal hoo uuesti üles.

Poola jõudes kukkus juht mobiiltelefoniga sõpru ja pruute läbi helistama. Nii et vahepeal – tegelikult üsna tihti – oli tal ühes käes mobla, teises lällari mikker. Tublisti üle saja kilomeetri tunnis kihutava sõiduki juhtimiseks kasutas ta vaid põlvi. Ette ta eriti vaadata ei viitsinud.

Korra, kui me madallennul ühte külla sisenesime, päästis üle vöötraja tatsanud vanatädi elu vaid see, et ma valjult karjatasin ja järjekordsesse vestlusse süvenenud juhi tähelepanu teel olevale subjektile pöörasin.

Kurva küll

Autojuhi maniakaalse sõidustiili näiteks võib tuua veel olukorra, kus me mingis Poola linnas ummikusse jäime. Tüüp kannatas oodata paar minti. Siis katkestas närvilise vaikuse tuttav, läbi hammaste pressitud „kurva“ ja me sööstsime edasi juba ainult ühissõidukitele mõeldud sõidurajal. Uhkelt, tublisti üle lubatud sõidukiiruse.

Vahemärkusena olgu öeldud, et vaatamata sõidu närvesöövale iseloomule, suutsin ma Poola autojuhtide omavahelist vestlust kuulates vaevu naeru tagasi hoida. Nimelt ütlevad nad igas täislauses vähemalt neli korda „kurva“. Vähemalt. Tõesti räigelt üleekspluateeritud sõna, nagu neil muid roppväljendeid polekski peale selle ühe.

Nii et minu kõrva jaoks kostusid need vestlused umbes nõnda:

A: Skrogmosh kurva shmogs kurvastrobosh kurva bslobng kurva sbloghs.

B: Kurva bollsdhm kurva kurvagfsblom, jenbd kurva zbneeb skrgv kurva.

A: Eeeshbg kurva zgmnbg kurvaghbnnns. Naa, kurva.

Jne. Jne.

Aga Saksamaale ma tolle wannabe Kubicaga ei jõudnudki. Piiri lähedal, umbes Dresdeniga ühel joonel parklas, kus me õhtul toidu manustamiseks peatuse tegime, jooksis ta kokku kaasmaalastest kolleegidega. Jutuajamisest sai üsna pea jooming ja mulle anti mõista, et täna enam edasi ei sõideta. Ja pole teada ka see, millal homme sõit jätkub. Või kas üldse.

Et ma teist hommikut kaubiku kõrval auvalves seista ei soovinud, jätkasin omal käel.

Mõistagi olin pettunud. Sai ju just koju läkitanud võidukas SMS, et minu kulgemine Saksamaa poole läheb nobedalt nagu Blitzkrieg, ainult vastupidises suunas: Poola on juba võetud ja kohe ületame piiri. Aga nicht. Kaputt selle asjaga.

Valele poole ajama

Ajal, mil Poola rekka-mehed juba mööda Zielona Gora lähedal asuvat tanklat buldogi seltsis tähtsalt ringi patseeriva suteka käest prostituute tellisid, lappasin mina, kulm kortsus ja silm punnis, Euroopa teede kaarti. Raalisin välja, et Dresdenist mööduvale kiirteele jõudmiseks pean esmalt sadakond kiltsa Poola sisemaa poole, Legnica juurde saama.

Egas midagi, ehkki hakkas juba hämarduma, kritseldasin kirjutusploki lehele „Legnica“ ja tee äärde. Sõidukid kihutasid mööda, ilma et keegi oleks kõrgete metsade vahel loogelnud maantee ääres konutavale kujule tähelepanu pööranud.

Tunnike hiljem, kui otsustasin, et pool tundi seisan veel, mitte kauem, jäi üks Poola numbrimärgiga rekka mu selja taga seisma. Haarasin koti turjale, lidusin õnnelikult autoni, rebisin ukse lahti ja turnisin „dobro, dobro“ (“kurva” kõrval teine sõna, mida poola keeles tean) lõõtsutades kabiini.

See sohver oskas vähemalt vene keelt. Või noh, oskama on ehk palju öeldud nii minu kui tema vene keele kohta, ent umbes kolme miinuse peale me mõlemad seda tonkasime.

Selgus, et ta, juba vanem härra, ei võta kunagi hääletajaid peale. Aga et oli juba hämar, mistõttu ta minu käes olnud joonistusplokilt kirja lugeda ei näinud, pidas ta mind ekslikult rekka-meheks, kes on oma sõiduki bentsla parklasse jätnud ja suundub nüüd ehk mõnda järgmisse asulasse.

Esiti sai rekka-juht aru, et tulen Saksamaalt ja tahan minna Eestisse. Kui ta siis viimaks mõistis, et lood hoopis risti vastupidised, jäi ta vägagi nõutuks.“ Germania dam, Berlin dam, Dresden dam,“ vehkis ta käega seljataha. „A mõ pojedem tam,“ osutas ta ettepoole ja vangutas nukralt pead. Sedavõrd jabur tundus talle minu manööver. Lühidalt: ta tegi mulle selgeks, et ma olen omadega totaalselt rappa pannud.

Kuidagi masendav oli seal läbi öö sõita, teades, et iga kilomeetriga libiseb Saksamaa, kuhu veel samal päeval jõuda olin lootnud, järjest kaugemale. Vääramatult nagu tühjaks nõrisev liivakell.

Ja ometigi peatus rekka ikkagi selsamal kiirteel, mille kaardi pealt kui enda jaoks sobiva välja olin valinud. Sohver näitas veel enne, kui mu kabiinist välja lasi, kätte Saksamaa suuna. Paraku oli osutatud suund meie liikumistrajektoorile vastupidine. Ehk pidin kuidagi neljarealisest kiirteest üle saama.

„Kuidas ma üle pääsen?“ uurisin rekka-juhilt.

„Kust mina tean!“ ei osanud ta mind aidata. Ent ta oli mu jaoks niigi palju teinud. Tänulikult vaatasin tema rekka pimedusse kaduvatele tagatuledele järele.

Esmalt jalutasin sillana sõiduradasid ületava kiirtee teise tasandi juurde, millest olime just üle sõitnud. Arvasin, et saan sealtkaudu õigele poole. Natuke aega olukorra ja liiklusega tutvunud, mõistsin, et sild on sedavõrd kitsas, et juba esimene vastutulev rekka lömastaks mu furgooniga. Ei tundunud just hea plaan olevat spurtida poolsada meetrit lootuses, et jõuan üle silla enne, kui keegi vastu tuleb.

Järgmiseks kaalusin ületada sild väljaspool selle piiret. Mööda umbes kolmekümne sentimeetri laiust betoonäärt, kümmekonna meetri kõrgusel alt läbikihutavate autode kohal. Pärast hetke iseendaga nõupidamist tundus seegi liialt riskantne. Peaks ma mingil põhjusel tasakaalu kaotama ja kiirteele pudenema, sõidetaks mu vigastatud kerest suure tõenäosusega üle.

Nii jäigi mulle vaid üks, halbadest variantides parim: punuda risti üle kiirtee.

Hirmus või mitte, see lihtsalt tuli ära teha, kui tahtsin rännakut jätkata. Seisin kiirtee piirde ääres ja loendasin mõttes, kui kaua võtab pimedusest nähtavale ilmuvatel autotuledel aega minuni jõudmiseks. Oma paarkümmend sekundit. Leidsin, et selle ajaga peaksin suutma tosin meetrit läbida küll, isegi ligi kahekümnekilose seljakotiga.

Ja siis ma tegingi seda. Lidusin nii kiiresti, kui väsinud jalad lubasid, kahte sõidusuunda eraldava poole meetri laiuse, piiretega eraldatud mururibani. Olin ohutus kohas. Kordasin protseduuri veel korra ja olingi õigel pool teed. Vantsisin mööda maanteekraavi sinnapoole, kust läbi pimeduse sirasid bentsla kutsuvad tuled. Endal süda sees tagumas, adrenaliin saja peal ja näol võidukalt rahulolev irve.

Kileseintega kodu

Telgi püstitasin bentsla taha võssa noorte tammepuude alla. Paari meetri kaugusele kiirteest, mida mööda lootsin järgmisel hommikul Saksamaale jõuda.

Pagana mõnus oli pärast seda hullumeelset, varahommikul Leedus alanud päeva magamiskotti pugeda ja end sirakile visata. Nagu oleks koju jõudnud. Ja mõnes mõttes oligi ju see laperdavate kileseintega ümbritsetud osmik nüüd mu koduks ja kindluseks.

Hommikul äratas mind kiirtee lärmi trotsivate lindude rõõmus sädistamine ja läbi õhukese telgiriide sirav päike. Öine murelik meeleheide oli asendunud optimistliku entusiasmiga. Pakkisin kärmelt telgi kokku, pesin bentsla peldikus näo ja hambad puhtaks. Ostsin tassi kohvi ja ühe Snickersi šokolaadi ning veetsin mõnusalt muretu veerandtunni tankla kõrvalt mööda jooksva tee äärekivil istudes ja möödujaid takseerides.

Uurinud enne veel igaks juhuks tanklas töötava näitsiku käest, kas Saksamaa asub ikka päris kindlasti sealpool, kus ma arvasin ta asuvat, kritseldasin joonistusploki lehele „Dresden“ ja võtsin teepervel koha sisse. Arvasin, et on OK küll kiirteel sildiga vehkida.

Oligi. Umbkaudu pool tundi hiljem, enne kui taevas lõõskav päike mulle liiga tegema oleks jõudnud hakata, pidas üks rekka ilmselt reegleid ja liikluseeskirja rikkudes kinni ja korjas mu üles. “Deutschland, Deutschland über alles, siit ma tulen,” hõiskasin ma mõttes.

Paar tundi hiljem ületasime Oderi jõe ja vurasime juba Saksamaa teedel. Paraku keeras see suurt kasvu ja puuduvate hammaste tõttu pisut kohtlase ilmega, aga väga sõbralik Poola rekka-juht (andis mulle väljudes kaasa poolteiseliitrise veepudeli) juba enne Dresdenit kiirteelt maha, jättes mu tee äärde seisma. Mitte bentslasse, vaid konkreetselt kiirtee servale.

Ega seal just meeldiv olnud. Muid helisid mattev liiklusmüra, heitgaasid, pea kohal siramas päike, mis kütnud õhu tublisti üle kolmekümne kraadi, ja jalge all kuumamas asfalt, mille temperatuur veel paarkümmend kraadi kõrgem. Tasapisi, mööda tuhisevate autojuhtide signaalitamise ja oimukohtadele koputamise mõjul hakkas mulle pärale jõudma, et ega Saksamaal kiirtee ääres seismine ja hääletamine vist päris terve inimese käitumine ei ole.

Pealegi, kes ikka viitsib 200 pealt piduritele hüpata, et üks hääletaja peale võtta. Mõistnud olukorra lootusetust, kallasin endale juba lõppema hakkavatest veevarudest sortsukese vett pähe ja otsustasin minna edasi ning vaadata, ehk leian mõne paslikuma koha autode püüdmiseks. Omamata vähimatki ettekujutust, kui mitme või mitmekümne kilomeetri kaugusel võiks asuda lähim bentsla.

Mäng eluga

Ent selleks, et edasi pääseda, pidin esmalt ületama sellesama mahasõidutee, kuhu Poola rekka-juht pööranud oli. Oi kurva. See oli hirmus. Kahest äärmisest reast tehti pöördeid haruteele, kust üle pidin saama. Ja nagu mulle näis, siis kiirust vähendamata.

Olen koos kaitseliitlastega langevarjuga hüpanud, koos kaitseväelastega Afganistanis Helmandi provintsis viibinud, aga see kõik pole midagi selle kõrval, mis mul nüüd tuli teha.

Langevarjuhüpeteks ja sõjapiirkonnas liikumiseks on oma reglement, mida järgides on suur võimalus ellu jääda. Jalgsi kiirtee ületamiseks seda vähemalt ametlikult välja töötatud ei ole. Läinudöine kiirteeületus Poolas näis nüüd lihtne ja ohutu nagu vöötraja ületamine külatänaval pulgakommitädi kaitse all.

Seisin seal ja tundsin end umbes nii, nagu võiks tunda granaadiga vaenlase kuulipilduja pesa ründama sööstev sõdur. Teades, et pole sugugi võimatu, et ma järgnevate sekundite jooksul surma saan (mind pihustatakse lihtsalt mööda kiirteed laiali ja kodumaale pole saata ilmselt suurt midagi). Aga valikut ei ole, käsk on antud ja ülesanne tuleb täita.

Sekundeid lugeda polnud nagu väga mõtet. Autodevoog oli pea lakkamatu. Peatusin veel viivuks seal teelahkmel. Ahmisin kopsudesse kuuma õhku, süda tagus, käed värisesid, kaenla alt nõrises külm higi. Samas mingit meeleheidet või paanikat ma nagu ei tajunud. Ega enam ka hirmu mitte. Otsus oli langetatud, valikud otsas. Tuli minna.

Ja siis … Siis ma lihtsalt jooksin. Jalg jala ette. Sekundid näisid tundidepikkused. Kõrvus kajasid mööda kihutavate autode paanilised hukkamõistvad signaalid.

Ja ühtäkki oli see läbi. Kiirtee lärm taandus. Kuulsin vaid oma südame tagumist ning kopsudesse siseneva ja sealt väljuva õhuvoolu vilinat. Seisin tühjuses ja vaikuses. Seejärel naasis lärmakas reaalsus mu teadvusesse. Olin üle pääsenud. Ikka veel ühes tükis ja elavana.

Ma ei taibanud, et kus on teeharu kiirteelt kõrvale, peab olema ka teeharu kiirteele. Ent pärast mõnekümne meetri läbimist sain aru, et olin jooksnud saarele keset kiirteed ja edasi pääsemiseks tuleb mul sama asi uuesti läbi teha – joosta üle kahe sõidurea. Sedakorda püüdes vältida kiirteele sööstvaid autosid.

Olukorra muutis pikantsemaks asjaolu, et kiirteele suunduv tee oli poolkaarekujuline, nii et nägin põõsaste tagant välja kihutavaid autosid vaid umbes poolesaja meetri kauguselt. Nagu ka nemad mind.

Oli selge, et mind märgates pidurdada nad ei jõua. Ometi läks mul teist korda õnneks surm ära lollitada.

Otsekui kompensatsiooniks oli sealsamas tankuri, voodi ning noa ja kahvliga silt, mis lubas kilomeetri pärast kiirteehullusest pääsemist. Ent olin omadega nii läbi, et otsustasin pärast 500 meetri vantsimist seisma jääda ja natuke hinge tõmmata. Pelgasin, et kui joonelt edasi sammun, saan enne bentslasse jõudmist ataki.

Et ma, käed rüpes, passida ei tahtnud, seisin jälle nagu viimane loll kiirtee ääres ja vehkisin oma sildiga. Ja ennäe, üks tume auto võttiski paarkümmend meetrit enne mind hoo maha, lükkas ohutuled peale ja veeres aeglaselt minuni.

Mul läks nägu naeru täis, haarasin seljakoti ja hakkasin juba kätt lingi järele sirutama, kui vastu auto akent suruti Polizei töötõend.

Nimekiri kaasavõetud esemetest:

Nuga

Taskulamp

Telk

Plasttass

Raamat (Peeter Sauteri “Flirt budaga: elust ja tsiklisõidust“)

Euroopa teede kaart

Pass

ID-kaart

Dokumenditasku

Küünetangid

Tikud

Tubakas (3 pakki + tarvikud)

Fotoaparaat

Raha (umbes 150 €)

Termokile

Märkmik

Kirjutusvahendid

Dressipluus

Trussikud

T-särgid

Sokid

Vihmakeep

Hambahari

Hambapasta

Päikeseprillid

Prillitoos

WC-paber

Afgaanist toodud pearätt/sall

Plaastrid

Valuvaigistid

Kell

Telefon (laadijaga)

MP3-mängija (laadijaga)

Metallist veepudel

Magamiskott