Veidi nukrust, veidi igatsust

Londoni olümpiamängude lõputseremoonia. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Londoni olümpia sai vapustava lõpupeoga otsa, nüüd peetakse kodus medalipidusid ja lakutakse haavu, aga mingi pingelangus, nukrus ja järgmise spordipeo ootus oli siin tunda juba alates laupäevast.

Laupäeval veel taoti taekwondo hallis üksteist isukalt jalaga näkku ja hargi vahele, sosistati valjusti käimisdistantsil, ujuti ja purjetati pealtnäha lõputult, peeti finaale-finaale ja veel kord finaale. Ka aladel, millele selles katlas viibides kordagi lähedalegi ei juhtu ja pärast imestad - kas sellel ka võisteldi? Nagu näiteks kümne kilomeetri ujumises või naiste poksis.

Visati ka esimest korda olümpiafinaalis 1988. aasta järel oda vähem kui 85 meetrit, Usain Bolt sai 4x100 meetri võitjana sprindis kuuekordseks olümpiavõitjaks ja ROKi igav ning mitte kunagi naeratanud president Jacques keeldus teda seejärel legendiks pidamast.

Aga laupäeval pakiti juba ka võistluspaikades ja muudes rajatistes asju, mida kohe algaval paraolümpial vaja pole, tõstukitega rekkade peale. Ja nii mõnigi kallis väsinud kolleeg (osast eestlastestki, kellest tööandja veel viimase mahla järel piisa välja pigistas ning kes kahe nädala jooksul kordagi jalga olümpiaparki ei saanud, on tõsiselt kahju) tukkus pressikeskuses ning võpatas kõvema lärmi peale üles - kes võitis, mis aeg oli? Ja siis kukkus ninake taas toksti lauale.

Üks mu viimaste päevade suuremaid vigu on, et ma ei läinud meeste võrkpalli finaali vaatama. Olin poolfinaali ajal saalis, nägin, mis brassid itaallastega tegid, ja ei uskunud, et venelased neile vastu saavad. Aga kujunes just niisugune maiuspala, mida spordilt ootan - 2:0 edu ja kaht matšpalli omanud kohvimaa mehed lasid venelased mängima ja Venemaa võitis esimese olümpiakulla. Muide, eelmise võitis NSV Liit ja viimase palli lõi Moskvas allakirjutanu silme all maha Viljar Loor.

Laupäeval olin ka järgmise suveolümpia korraldaja Rio de Janeiro pressikonverentsil. Päris tore elamus anti. Esiteks hilines algus rahulikult ligi 10 minutit, oli hirmus tahe küsida, et kas olümpia tuleb teil samasugune manjaana.

Teiseks räägiti palju ilusaid pooltühje sõnu kontseptsioonist, aga kui küsimiseks läks, oli peateema, miks antakse Rio uuele peastaadionile altkäemaksuga vahele jäänud endise FIFA presidendi Joao Havelange nimi. Ikka küsiti, et kas see on õige, vastajate lauast aeti ümmargust ümbernurgajuttu vastu.

Ning lõpuks jäi päris puudutamata üks peateemasid ehk olümpiat ähvardav kuritegevus Rios. Imelik oli vastus ka küsimusele, et mida teeb ikoon Pele? Vatus kõlas lühike - meil oleks hea meel, kui ta taas meiega ühineks.

Laupäeva mahtus veel niisugune isiklik juhtum, et leidsin kergejõustikuvõistlusele minnes maast maahokifinaali pileti. Hind, kui õigesti mäletan, 100 naela ehk 2000 Eesti krooni kanti. Omanik mr. Green, algus tunni aja pärast. Loodan, et Green sai pileti kätte ja hokit näha, igatahes korraldajad lubasid ta telefoni kindlaks teha ja helistada.

Nagu olümpiatel ikka jagub võistlusi veel viimase päeva lõunassegi, aga millegi igaveseks kadumise hõng hakkab koos pingelangusega viimastel päevadel õhus olema. Pildistatakse palavikuliselt olümpiaobjekte ja end nende taustal nagu seda varem teha poleks saanud, möllatakse põlevi silmi kallites suveniiripoodides, ostes kinke ämmale, ülemusele ja sponsorile. Tegin seda minagi, ostes väikest meelehead headele sõpradele firmast Ursus.

Lubatakse kindlasti uute ja taaskohtutud vanade tuttavatega ühendust võtta. Muidugi ei tehta seda, kui õnneks läheb, siis kohtutakse taas järgmise olümpia palavikulises tööhoos ja öeldakse - ah, sina, kui tore, pärast räägime.

Tuhka kokku saadakse, nüüd on ju vatsebukid ja säutsumised. Päris tore oli muigamisi lõpupeo ajal vaadata, kuidas vasakul ja paremal silmad ja näpud nutitelefonidel hoiti ning muudkui teavitati - ma olen siin, nii vahva on.

Lõpupeole sai mindud varem, et head istekohta saada ja ka eelpidu näha. Kaks tundi enne avapauku panid korraldajad kogu seda kaadervärki, mida telerist nägite, rahva silme all püsti, ja seda oli päris põnev jälgida, mismoodi Big Ben püsti ja tuledesse saadi ning Toweri sild kokku monteeriti. Tund enne algust hakati rahvast üles kütma, õpetades, kuidas Mercuri lauluga kaasa lüüa ja muudes show elementides osaleda.

Aga show oli inglastel vägev. Kui natuke ehk ülepakutult öelda, siis on ju Inglismaa viimase 50-60 aasta kergema muusika kodu ja sellest saab kokku panna midagi sellist, mis külmajudinaid ning silmaniiskust tekitab. Igatahes oli lõputseremoonia, kus spordi osa seekord üsna marginaalne, niisugune, et üle mitme olümpia ei vaadanud ma tihedas rahvamassis kella ega mõelnud - millal see monstrumite paraad ja raskesti mõistetav kõrgkultuur ometi lõpeb.

Hüvasti, kolmekordne olümpialinn London, üks väikese lehe tagasihoidlik sulemees tänab sind. Näeme, kuidas tulevad toime Sotši pooleteise ja Rio de Janeiro nelja aasta pärast. Usun, et huvitavalt tulevad toime. Sotši kui suurriik latti madalale ei lase, Rio lööb lõunamaa temperamendi, samba ja jalgpalliga. Milles nad seletamatult Londonis Mehhikolt kotti said. On, mida parandada.