Sirje Suurevälja: Kuidas kõik algas?

Sirje Suurevälja. Foto: PP

Komsomoli keskkomitee büroo võttis 17. veebruaril 1967. aastal vastu otsuse luua Eesti õpilaste töömalev (EÕT). 1970. aastast kandis see nime Eesti õpilasmalev (EÕM). Sündisid maleva traditsioonid, nagu malevlaseks ”löömine”, laupäevak, lastevanemate päev, malevalaul, taidlus jms. Liikumise eesmärk oli õpilaste suunamine põllumajandust toetama. Olid ju 60ndad need aastad, kui linnastumine oli hoogu sattunud ja lapsed oli vaja taas maaeluga tutvust tegema suunata. Valdavalt elati koolimajades ja tööks sobisid kõik maatööd: kõplamine, heinategu, töö lautades ja sigalates jne.

Pärnumaa õpilasmaleva ajalugu ei saa meenutada ilma Valter Parvet nimetamata. Nüüd, kui juubeliaastat tähistades valmistume suureks Pärnumaa malevlaste kokkutulekuks, ongi paslik teha tagasivaade eelmise sajandi malevaellu ja seda läbi aktiivse, pikaajalise Pärnumaa piirkonna juhi silmade.

1969. aastal valis Parve kohustusliku pioneerilaagri praktika asemel võimaluse juhtida Rahnoja malevarühma. Tol korral ei olnud tal veel täit ettekujutust, mis see malev on. Keskstaabist ulatati talle pakk ankeete laste andmetega ja tööle! Juba järgmisel aastal läksid teele esimesed välisrühmad: Valeri Kirss Lätti ja Valter Parve Leetu.

Malevlastele võis kindel olla

1982. aastal tegi tollane Pärnu linna haridusosakonna juhataja Kalju Prikk Valter Parvele ettepaneku võtta üle Pärnu piirkonna juhtimine. Tegemist oli suurima piirkonnaga Eestis – 3000 malevlast. Korraga oli töös kaks struktuuri: TPL (töö- ja puhkelaager) alla 15aastastele ja EÕM.

Piirkonnajuhi esimeseks tööülesandeks igal aastal oli lepingute sõlmimine majanditega, mis sujus Valter Parve mäletamist mööda alati tõrgeteta. Kolhoosid ja sovhoosid vajasid ja ootasid töökäsi. Oli missioonitunnet, riigipoolset toetust ja mis siin salata – mõnikord olidki malevlased kibedal heinaajal või näiteks kalurite päeva paiku ainukesed kained töötegijad, kelle peale võis kindel olla. Lapsed said arvestatavat palka, mis mõnes majandis oli tollase aja kohta ikka päris suur.

Teise sammuna pidi piirkonnajuht leidma komandörid. Ka see ülesanne ei valmistanud raskusi. Õigete inimeste tuvastamine käis näost näkku kohtumistel. Valdava osa komandöride ja komissaride perest moodustasid õpetajad ja koolidirektorid, aga oli ka miilitsaid, näitlejaid, üliõpilasi ja teistegi elualade esindajaid.

Malevlasi leidsid komandörid või piirkonnastaabid. Õpilased täitsid ankeedid, kuhu kirjutasid, millisesse rühma soovivad minna. Tekkis rühmade raudvara ja eriti populaarsed rühmad, kuhu sattumiseks oli lausa konkurss. Lepingute sõlmimine ja rühmade inspekteerimine oli tõsine töö ja pidev ratastel olemine.

Igal õhtul oli Pärnumaal ringi veeremas legendaarne Moskvitši „pirukas“, Valter Parve roolis. Sellesse autosse on näiteks ära mahtunud 12 malevlast, kes tuli südaööl Audru pargi peolt ööbimispaika toimetada. Parve mäletamist mööda oli auto tagaots siis nii raske, et tuled näitasid taevasse, aga lapsed pidid ju hommikul tööl olema!

Suurt rõõmu pakkusid malevasuvede suurejoonelised avamised Vallikäärus ja linnarühmade moodustamise traditsiooniga alguse tegemine. Ühelt lõpupeolt Rohelise tänava kultuurimajast (praegune Nooruse maja) on piirkonnajuhil meeles tõik, et tantsiti nii hoogsalt, et lavastange vahelt tilkus vett. Heameel on Parvel sellestki, et populaarseteks ja tegusateks kujunesid nn miilitsa lastetoa rühmad.

Abilisteks olid Valter Parvel Ats Rääk, Alar Raudoja ja hiljem nüüdne malevajuht Mati Sutt. Koos jaotati rühmadele vorme ja sooritati kontrollreide. Parvele meenub juhtum, kus malevlastele tuli südaööl mao puhtaks saamise eesmärgil oksendamist õpetada. See oli üks harv juhus, kus alkoholi tooja tuli malevlaste ridadest välja visata.

Tagasi vaadates on Parvel hea meel, et Pärnu piirkonnas ei juhtunud noil aastatel ühtegi tööõnnetust. Kuigi tööohutusele vaadati vahel läbi sõrmede (heinapakid olid lastele tõstmiseks üle mõistuse rasked).

Aga ega piirkonnajuhid alati ainult ranget nägu näidanud. Nii sõideti kaskedega kaunistatud veoauto kastis rühmast rühma sütitava agitbrigaadi programmiga, kuhu oli kaasatud näitlejaid ega puudunud kastinurgast ka pianiino. Kava oli Parve mäletamist mööda ikka veidi ühiskonnakriitiline.

Kokkutuleku poole

Tallinnas toimusid piirkonnajuhtidele pidevalt koosolekud ja instrueerimised. Neid peeti Kalle Kesküla juhitud keskstaabis, mis tol ajal töötas praeguse USA saatkonna majas. Ilmselt oli keskstaap Moskva ja Eesti vaheline puhverdaja, sest Parve ei mäleta, et kunagi oleks jutuks olnud mõttetud ettekirjutused või pahandused poliitilise korrektsuse teemadel. Kuigi näiteks metsavendade laulud kõlasid igal kokkutulekul. Ei olnud nuhke ega koputajaid.

Parve on tagantjärele oma tollase valikuga väga rahul. Töö piirkonnajuhina oli loominguline, pakkus palju isetegemise rõõmu ja võimalusi.

See oli väljakutse ja enese proovilepanek (näiteks vahetusrühmade organiseerimine Krimmi ja Saksa DVsse). Tema sõnul tasus noorte, tööharjumuste õpetamise ja maaelu edendamise nimel pingutada küll.

Kiidusõnu väärivad Parvelt tema tublid eelkäijad, Pärnumaa piirkonna omaaegsed juhid A. Puskar, M. Kuuskmann, P. Laidvee ja T. Karon. Ja muidugi Mati Sutt, kes ei ole lasknud õpilasmaleval kõigi muudatuste ja majandusraskuste kiuste hääbuda.

Kõigile omaaegsetele malevlastele on Valter Parvel aga üleskutse: kui 8. septembril kohtume, võtke kaasa alles hoitud malevaga seotud atribuutikat, millest pole kahju loobuda.

Nimelt on meie legendaarsel malevajuhil tõsine soov üks arhiiv ja muuseuminurgake teha. Aitame tal selle unistuse teoks teha ja kohtumiseni kokkutulekul!