Mida küll Jakobson arvaks?

Jah, mida küll mõtleks õnnis omaaegne Pärnu Eesti põllumeeste seltsi president Carl Robert Jakobson, kui ta teaks, et igal suvel kõige kibedamal heinaajal koguneb suur hulk Eestimaa naisi ja mehi tema tallu, millest ta omal ajal kavatses teha näidismajapidamise, ja hakkavad seal, asja eest, teist taga, aja peale jooksma. Ja nii juba 35. suve järjest. Sellist ajaveetmise vormi ei näinud ette tema koostatud põllumajanduse õppe- ja käsiraamatud.

28. juulil sai tõepoolest teoks 35. Sakala jooks. Spordisündmuse teostumise eest kandis hoolt terviseklubi Mispo ja jooksu matroon Eda Vaino võis heameelega tõdeda, et vaatamata kolmekümnekraadisele kuumusele, kogunes jooksust osa võtma 64 spordisõpra, peale selle paarkümmend pisikest lastejooksule ja hulk pealtvaatajaid raja äärde.

Valida sai kolme jooksudistantsi vahel: 6 km, 12 km ja 1,2 km (lastejooks). Kuidas sa jätad tulemata, kui jooksukihk sees ja eelmistest aastatest hea mälestus ning AS Wendre, terviseklubi Mispo ja Kurgja talumuuseumi välja pandud auhinnad alati tummised.

12kilomeetrise raja üldvõitja Jan Õiglane vastas küsimusele, mis teda jooksule stimuleeris, et armastab traditsioone, seda Sakala jooks ju endast kujutabki. Treener Enn Selliku treeninggrupi liikmena tuleb Vändra noormehel iga päev joosta. Ja kuigi sportlase treeningkalender näeb praegu ette küll staadionijookse, otsustas ta ikkagi kodulähedase Sakala jooksu kasuks.

Rajaga jäi võitja igati rahule. Väike jalavääratus leidis aset küll siis, kui tee metsa alla keeras ja jooksususs mudast pinda riivas, aga midagi hullu ei juhtunud. Ka palavus oli ekstreemne, aga ometi jõudis noormees finišisse ajaga 43,59, pea viis minutit varem teise koha saavutanud ja jooksu pigem treeninguna võtnud Roman Fosti ees.

Eks omajagu boonust lisas tõdemus, et tegemist oli Londoni olümpiamängude esimese päevaga, võidumeenutus sellest päevast jääb ju kauaks meelde.

Jan Õiglane pidas selleaastast jooksu päris raskeks, aga pealtvaatajad seda küll jooksumehe näiliselt kergest ja nauditavast lõpuponnistusest välja lugeda ei osanud.

Naistest võitis 12kilomeetrise distantsi Kaidi Keir Kukk.

Pärast võistlusi arutlesid spordisõbrad kurval teemal, et tegemist oli viimase Sakala jooksuga. Õnneks lükkasid korraldajad selle kuulujutu autasustamistseremoonial ümber. Jooks jätkub, vahetuvad vaid korraldajad. Sügav kummardus senistele organiseerijatele!

Kui loo alguses püstitatud küsimuse juurde tagasi tulla, siis küllap oleks Jakobsonil selle ürituse üle päris hea meel. Peabki ju juuli lõpuks hein tehtud olema ja mis oleks veel kaunim kaeda kui kiiresti sibavaid inimesi rajal, mida mööda ta omal ajal Viljandisse ajalehte tegema kiirustas.

Sirje Suurevälja, Sakala jooksu fänn-pealtvaataja