Eelolevad nädalad mööduvad kooliealiste lastega peredes koolitarbeid valides. Kui kogemusega õpilased teavad juba ise, mis parim, siis esimesse klassi minejate vanematel jagub peamurdmist küllaga.
Koolikott peab lapse seljas õigesti istuma
16. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks keerulisemaid valikuid seisab ees koolikotti ostes. Kotivalik on ülirikkalik, nii suuruse, värvi, kaalu kui loomulikult hinna poolest. “Tarbija” rääkis algklasside õpetaja, arsti ja kaupmehega ning kõigi jutust jäi tähtsaimana kõlama, et lapse tervist silmas pidades peavad nii kott kui muud tarbed olema eelkõige lapsele parajad.
Büroomaailma Pärnu kaupluse juhataja Holger Tamm rääkis, et koolikottide ostmine käib kolmes laines. Mai lõpus ostetakse kotte lasteaia lõpetamise puhul kingiks, suurem ostmine käib augusti teises pooles ja siis tullakse ranitsaid ostma oktoobris-novembris, kui odavamad kotid on juba katki läinud.
Valige koos lapsega
Pärnu Kuninga tänava põhikooli klassiõpetaja Anu Päit soovitas koolikotti valima minna koos lapsega ja uurida ranitsat nii väljast kui seest. “Algklassilapsele soovitan kindla vormiga ranitsat, õlakott ei sobi mingil juhul. Samuti ei soovitaks osta pehmest materjalist kotti, mis vormi ei hoia ja kus vihikud-raamatud kergesti kortsuvad,” rääkis ta. “Kindlasti peab koolikott ka lapsele meeldima, kuid tark lapsevanem oskab oma lapse valikuid suunata.”
Väga oluline on koti seljaosa, mis peaks olema tugev ja polsterdatud. Oluline, et rihmad oleksid laiad, siis ei sooni need õlgu. Rihmadki võiksid olla polstriga, sest algklassides tuleb lapsel päris palju asju kaasas kanda.
Kott peab olema nii suur, et mahutab vabalt A4-suuruses raamatuid-vihikuid. Algklassiõpilase kotil võiks olla kaks suuremat sahtlit ja mõni väiksem tasku. Nii leiab laps hõlpsasti oma asjad üles, soovitas Päit.
Kui laps kipub kotti valima sellel oleva pildi järgi, siis tegelikult on väga tähtis kotti selga proovida, kinnitas Büroomaailma müügikonsultant Airis Vainokivi. “Kotid on väga erinevad ja mõni esimesse klassi mineja on nii väike, et laiem mudel ta õlgadele kuidagi ei sobi ja kisuks lapse kõveraks,” sõnas ta.
Väike koolimineja võib eelistada näiteks Hello Kitty või Ämblikmehe motiiviga kotti, kuid siin tuleb arvestada, et kallid kotid peavad vastu mitu aastat, aga lapse maitse muutub selle ajaga. Mis esimeses klassis tundub tõeliselt ihaldusväärne, võib aasta pärast näida “titekas”.
Kindlasti on ranitsa kõikidel külgedel olulised helkurid, mis teevad lapse pimedal ajal liikluses hästi märgatavaks. Kui aga helkureid vähe või laps peab liikuma pimedaga maanteel, ei tee paha kotile helkureid juurde osta. Head on rullikeerduvad helkurid, mida saab panna käise või sääre ümber, aga ka koti rihmade ümber. Büroomaailmas on müügil näiteks säärane pikk patareiga helkur, mille saab koti luku külge riputada ja vajadusel vilkuma panna.
Selg vajab toetust
Palju on kiidetud ergonoomilisi ranitsaid, mis aitavad vähendada koormust lapse seljale. Neil on polsterdatud, õhku läbi laskvast materjalist seljaosa ja laiad pehmendustega õlarihmad. Parimatel mudelitel järgib tugevduse reljeefne pind selja kuju, toetades nii lapse selga. Kindla kujuga ranits säilitab oma vormi ja on raamatutest täidetuna kergem kanda kui pehme seljakott, mis jääb alaseljale rippuma.
Ergonoomiliste kottide pooldajad peavad neid suisa otsustavaks, et lapse selg sirge kasvaks. Päris nii lihtne see siiski ei ole, kott on üks mutrike suures masinavärgis.
“Anatoomilised kotid on kahlemata head,” tõdes Pärnu haigla taastus- ja järelraviosakonna juhataja Kaja Elstein. “Kuid lähtuma peab siiski oma lapsest ja sellest, kui pikk on tema koolitee ja kui raske kott.”
Mõnes koolis jääb üks õpikute komplekt kooli ja lastel pole vaja rasket koormat kanda. Mõni laps elab kooli kõrval või viiakse autoga treppi. Koti valikul tuleb arvestada oma lapse lihaskonna ja luustiku tervist.
“Kui koolitee on pikk, kool ei anna topelt õpikuid ning lapse kehaehitus nõrk, tasub küll mõelda ergonoomilise koti soetamise peale,” sõnas Elstein. “Kindlasti ei saa öelda, et tavalised seljakotid ei sobi lastele. Üldjuhul on needki tugevdatud selja ja laiade rihmadega.”
Laud ja tool
Kui koolikotti kannab enamik lapsi päevas ehk mõnikümmend minutit, siis töölaua taga istub tavaliselt tunde. Nii tulekski väga hoolikalt vaadata, et õppimiskoht oleks lapsele paras.
“Lapse jalad peavad kindlalt põrandale toetuma ja laps istuma nii, et puusad ja põlved oleksid enam-vähem täisnurga all. Samuti ei tohi laud olla nii kõrge, et selle taga istudes on lapse õlad üles tõstetud,” rõhutas Elstein. “Vajadusel tuleb jalgade alla panna pink.”
Veel tähtsam on Elsteini sõnutsi jälgida, et laps ei jääks liialt kauaks arvuti taha, vaid liiguks: kas kõnniks, käiks sporditrennis või läheks mänguväljakule, kus turnides ja kiikudes saaks eri lihaseid treenida.