Proovinud suhteliselt lühikese aja jooksul kaht Škodat, kõigepealt uut Superbit ja nüüd uuenenud Octaviat, minus vaid kinnistus lugupidamine selle Tšehhi nime kandva, aga Volkswageni grupi tehtud margi vastu.
Uus Škoda Octavia – väikese raviga teine tera
14. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi küll, ma ei tea, kui kiiresti Škoda laguneb ja mis on Škoda tüüpvead, aga pole justkui suurt kriitikat kuulnud.
Esimene mulje uude Octaviasse istudes ja esimesi kilomeetreid neelates oli, nagu oleksin selle autoga kogu aeg sõitnud. Ju läksid kõik seadistused kokku selle neljarattalisega, mille rooli iga päev keerutan, aga hämmastas ometi, et pidur ja sidur, käigud ja rool olid täpselt omad. Ei mingit äkkpidurdust, mootori väljasuremist või üürgamist siduri vajutamisel, harjumatult lühikesi ega pikki käike, üle- ega alajuhitavust. Sõidad nagu automaatpiloodiga.
Suurim muutus on mootoris
Huvi äratas proovida olnud Octavia Ambiente uuetüübiline mootor. See oli vaid 1,4-liitrine bensiinimootor, millest ma seni midagi pole arvanud, aga lisatähisega TSI. Mis tähendab turbo-bensiini-reasmootorit, otsesissepritset ja maksimaalset võimsust koguni 90 kW (võrdluseks: 1,4 MPI mootori võimsus 59 kW, 1,6 MPI võimsus 75 kW).
Tegin proovi, ladudes järjest sisse kõik kuus käiku. Võib küll olla nii, et selle väikese mootoriga veab suhteliselt suure auto alla kümne sekundiga 100kilomeetrisele tunnikiirusele (võrdluseks: turbota 1,4 MPI 14,2 ja 1,6 MPI 12,3 sekundit). Kiirus 140 km/h - 3000 pööret, 160 km/h – veidi üle 3500 pöörde … Ja tõmbas kuuenda käiguga veel küll. Kahtlane muidugi, kas minek oleks viie sõitja ja täis pagasiruumiga niisama kena, aga kui palju seda täislastis sõitu ikka.
Uus mootor tundub olevat üpris ökonoomnegi: linnas 8,8, maanteel 5,3, kokku 6,6 liitrit 100 kilomeetrile. Igatahes turbota mootorid küsivad rohkem bensiini.
Pisiasjad määravad üldmulje
Viimase aja Škodad näevad kõik ühtmoodi kenad ja sõbralikud (pole ju saladus, et mõne auto nägu on agressiivne, teisel sportlik, kolmandal rikas) välja, ometi üritatakse iga uue mudeli juures kosmeetikat teha. On uus Octaviagi iluravi saanud: esmapilgul märkamatute uuendustega nii esi- kui tagaosas, põrkeraudades, küljepeeglites ning esi- ja tagatuledes on saavutatud varasemast veel stiilsem, klassikalisem ja elegantsem väljanägemine.
Kui otsida salongist midagi uut, torkab silma, et viimistlusmaterjalid ja tekstiilsisud on, võrreldes eelmiste mudelitega, paremad. Kui miski väljanägemises häirib, siis ehk vaid käigukangialune silmanurgas tähelepanu armatuurilt ja puutetundlikult raadiolt eemale tõmbav kiiskavhõbedane paneel.
Kõik muu tundub olevat hästi läbi mõeldud. Reisiarvestit ja raadiot saab juhtida otse roolilt, kõik nupud ja rattad on kaetud näpuga nakkuva kummiga (eriti hea on nuppu leida pimedas!), nagu paljudes uuemates autodes on uues Octavias ustes mõnusad pudelihoidjad. Igasuguseid hoidikuid pisemate asjade tarvis leidub autos küllaldaselt. Ning kaubaruum oli sel luukpäraga autol meeldivalt suur. Mis tähendas, et vist oli natuke tagasi antud tagumise istme rahva arvelt. Igatahes uues Golfis tundus pakiruum olevat väiksem ja tagaistmel ruumi rohkem.
Ilmselt üks hea pereauto
Kellele võiks uus Octavia sobida? Julgen arvata, et üksinda ja vaid linnas sõitmiseks võiks midagi väiksemat võtta, maal teedelagunemise ajal õõtsumiseks võiks valik teine olla. Octavia tundub olevat ehtne pereauto, mis sobib linlasele, kes palju pikemaidki sõite teeb, kel lapsed tagaistmel ja teinekord televiisorgi koju tuua vaja.
Auto hind jääb veidi alla 300 000 krooni. Mida ilusamaks ja paremaks Škoda läheb, seda vähem on tal sotsialismiaja hõngu ja seda vähem saab Škodat odavaks margiks pidada.