Kui Eesti taasiseseisvus, püüdis Bruno Siiman kui ainus Olev Siinmaa elus sugulane tagasi saada onu maja. Linnahärrad olid leidnud 100 põhjendust, miks temal selleks seaduslikku õigust ei olnud. Ta loobus. Siiman rääkis Veljo Kalepile, et lootis muinsuskaitse seltsile: ehk see ei lase maja muuta äritsemise objektiks. Vene ajal märgati seda hinnata ning märgistati Siinmaa bareljeefiga kui Pärnu linnaarhitekti omapärane projekt väikesel kolmnurksel krundil.
Oleks Siiman osanud uneski aimata järgnevaid spekulatiivseid edasimüüke, läinuks ta linnahärradega tookord kohtusse. Igal juhul kavatsen küsida, kas ta oleks nõus jagama onu maja tagasiküsimise lugu Pärnu Postimehe lugejatega.
Kalepi saadetud materjali trükivalmis toimetades tõusis Siinmaa bareljeefi küsimus.
2002. aastal anti see Hansagümnaasiumile. Ilmselt mõttega, et bareljeef võiks kaunistada Siinmaa projekteeritud koolimaja. Praegu asub bareljeef Hansagümnaasiumi selles osas, kus käib remont. Siiski mitte keset ehitusprahti, vaid hoole ja armastusega puhtana hoitult. Koolirahval pole bareljeefiga, mida isegi hulgakesi on hirmraske liigutada, midagi ette võtta. Küll on korduvalt kooli hoolekogu kaudu tehtud linnavalitsusele ettepanek eksponeerida bareljeefi kooliesises pargis, mida niikuinii kutsutakse Siinmaa pargiks. Seal olekski bareljeefil õige koht sobival alusel.
Linnakunstnik Janno Poopuu on infolehes Pärnu teinud ettepaneku, et Rüütli tänavale võiks papa Jannsenile seltsiks püstitada kuju linnaarhitekt Olev Siinmaale. Kahtlemata väärib Siinmaa kuju, kuid praegustes kitsastes oludes ei juhtu seda niipea. Hoopis väiksemate kuludega saaks tõsta olemasoleva bareljeefi Hansagümnaasiumi-esisesse parki. Sealt võiks alata või lõppeda rada, mis viib ühe Siinmaa projekteeritud hoone juurest teiste juurde.
Mis asjaoludel ”kodanliku linnaarhitekti“ majale nõukogude ajal bareljeef kinnitati, ei õnnestunud esimese hooga välja selgitada. Kui keegi teab bareljeefi lugu täpsemalt, andku toimetusele teada.