Pärnu laevaomanike kaubalaeva Nora kapten August Siiman oli 1941. aastal Rootsi sadamas, kui tuli käsk anda laev üle nõukogude võimule. Ta keeldus ja võttis suuna Inglismaale. Saksa- ja Inglismaa vahel käis sõda, mereteed olid mineeritud, kuid Noral õnnestus jõuda Inglismaale, kus ta jäi Briti mereväe teenistusse.
1942. aastal oli Nora puidulastiga teel Kanadast Inglismaale, kui laeva tabas Saksa allveelaeva tulistatud torpeedo. Puidulast aitas laeval veepinnal püsida, kuni meremehed end proviandiga varustasid. Kuna oldi Iirimaa lähedal, meeskond päästeti.
Augusti meremeheelu jätkus Inglise kaubalaeval. Üks esimesi töid oli Aafrikast Saksa sõjavangide transportimine Inglismaale, kus neid kasutati põllutöödel ja kaevandustes.
Augusti sõjaaegne laev oli Moyle, millel ta sõitis kapteni abina.
Sõja ajal ja pärast seda koondusid Eesti kaptenid ja meremehed Walesi Cardiffi, mis oli nende kodusadam. Augustil oli seal oma maja.
August Siimani kaptenipaberid olid Riia merekoolist ja merele läks ta juba enne Eesti iseseisvumist. Ta oli üks neist Eesti kaptenitest, kes rahastas 1918. aastal Inglismaal Eesti Vabariigi esindust, et luua alus Eesti Vabariigi tunnustamiseks.
11. mail 1952 saabus Briti kaubalaev Clonlee rauamaagilastiga Barrow’ sadamasse. Edasist kirjeldas kohalik leht järgmiselt: ”Selle laeva pardal oli ka üks vana üksildane mees. See oli 68aastane August Siiman, kapteni abi, eestlane. Tal ei olnud Barrow’s tuttavaid ja kui laev oli sadamas, ei lahkunud ta laevast. Augustil oli naine Eestis – maal, mis kadus raudse eesriide taha ja mida ta ei olnud näinud pärast viimast sõda. Tema poeg on Kanadas ja tedagi polnud ta näinud mitu aastat.
13. mail, kaks päeva pärast laeva randumist Barrow’ sadamas, leiti August teadvusetuna oma kajutist. Kutsuti arst ja see saatis ta North Lonsdale’i haiglasse. Samal päeval teatati Augusti olukorrast Barrow’ meremeeste kodu ja missiooni juhatajale, Briti mereväe erukomandorile T. P. Healeyle. Haiglast anti teada, et August ei tulnud meelemärkusele ja suri ajuverejooksu tagajärjel 16. mail 1952.
Ja alles nüüd leidis hindamist selle õnnetu mehe elutee. Tema laev Clonlee oli sõitnud merele. Kas juhtub nii, et ta maetakse, ilma et oleks sõpru tema haua kõrval? Kindlasti mitte: meremehesõprus ei lubaks seda.
Meremeeste kodu juhatajale olnuks see tavaline matus. Kuid tal oli kahju mehest, kes oli ilma jäänud oma sõpradest, ja ta teatas olukorrast komandor Healeyle, kes kutsus neli Briti kuningliku mereväe allveelaeva Sportsman meremeest kirstukandjaks.
Komandor Healey rääkis, et August Siimani elu on näide tragöödiast, milles kannatasid sõja tõttu ümber asunud inimesed. Tal ei olnud enam kodu ja ta elas merel, kartes tagasi minna raudse eesriide taha oma naise juurde.
August sai sängitatud igavesele puhkusele Barrow’ surnuaeda, ilma et ükski sugulane oleks olnud tema haua kõrval ning asetanud pärja oma abikaasa ja isa hauale. Kuid tänu Briti sõjalaevastiku ohvitseridele sai matus korraldatud väärikalt ja sellega hinnati tema tööd laevakaptenina, kes sõja ajal juhtis oma kaubalaeva Briti laevastiku teenistuses.“
Bruno Siiman oli sündinud Pärnus 13. jaanuaril 1927. aastal. Ta õppis Laadaplatsi algkoolis, Pärnu poeglaste gümnaasiumis ja Tallinna tehnikumis.
1943. aastal oli 16aastane Bruno tehnikumi praktikatööl Pärnus onu Olev Siinmaa kabinetis linnavalitsuse majas teisel korrusel. Tuli joonestada plaanile ja maha märkida Saksa sõdurite kalmistu hauaplatse. Tubane töö tüütas ja onu saatis Bruno Ringi tänavale garaažide ehitustööle.
Küüditatud inimestest tühjaks jäänud maja hoovi ehitati kolme garaaži, üks autole ja kaks ratsahobustele. Alles Torontos sai Bruno teada, et see oli Ringi 40, kus nõukogude ajal asus KGB Pärnu osakond, Saksa okupatsiooni ajal aga Pärnu komandant.
Pärast vapside 1934. aasta riigipöördekatset oli Eestis Konstantin Pätsi sõprade ja toetajate grupeering ning vapside pooldajate grupeering. Olev Siinmaa oli oma kolleegi ja sõbra, Pärnu linnapea Oskar Kase kaudu seotud Pätsi grupeeringuga. Vastaspool ehk vapside rühmitus sai Saksa okupatsiooni aegses Eesti Omavalitsuses juhtpositsioonid.
Võib arvata, et Pätsi pooldajana arenes Olev Siinmaal tüli Saksa võimudega, sest lühikest aega oli ta koduarestis võimude käskude mittetäitmise pärast.
Siinmaal polnud enam linnaarhitekti tiitlit, tema elamus asunud kabineti uksesildi järgi oli ta ehitusinspektor.
Bruno Siimani arvates võis Rootsi läinud ”kodanliku arhitekti“ bareljeefi asetamine tema kodumaja seinale osutuda võimalikuks seetõttu, et nõukogude otsustajad teadsid Siinmaa tülivahekorrast Saksa võimudega.
Olev Siinmaal oli tihe side president Konstantin Pätsiga sellest ajast, kui ta projekteeris presidendi suveresidentsi Oru lossi sisemuse ja mööbli. Tegelikult oli Siinmaa Saksamaa ülikoolist saanud sisearhitekti diplomi.
1944. aasta märtsipommitamise ajal Tallinna tehnikumi hoone hävis, õppetöö katkes ja 17aastane Bruno tuli tagasi Pärnusse. Rinne lähenes, karta tuli mobilisatsiooni. Sõber kutsus ta spordipoiste gruppi, kes sõitis Ida-Preisimaale spordilaagrisse. Kohalejõudnud 120 Eesti poissi avastasid, et olid sattunud Hitlerjugendi väljaõppelaagrisse. Rividrill, püssi lahtivõtmine ja kokkupanemine, laskmine ja muud õppused. Seal teenis Bruno oma esimese ja ainukese aumärgi – Hitlerjugendi nool haakristiga. Selle pälvis Bruno õppusel, kus pidas vastu nõutud aja, kükitades kaelani jõevees jäätükkide vahel.
Selle aumärgi kiituse kustutas Bruno sellega, kui keeldus minemast rivistusele lausvihmas ega allunud karistuseks antud käsklusele lamada porilombis. Vihane allohvitser teatas sellest laagriülemale. Ooberst sai küsimusele, kus on sinu isa, vastuseks, et on Inglismaal laevakapten. Brunol oli põhjust arvata, et see tõrkumine ja isa vastasleeris teenimine jõudis tema arvestuskaardiga Pärnusse.
Ida-Preisimaa laagri läbinud poisid läksid vabatahtlikult Saksa lennuväe õhuvaatluse kompaniisse (Luftnachrihten) ja said lennuväelase mundri, millel tunnusmärgiks väike lilla pael. Kohe selgus, et Bruno on ebasobiv. Inglismaa teenistuses laevakapteni poeg visati välja Saksa lennuväest! Seejärel ühines Bruno Pärnu Omakaitsega.
Nädal enne venelaste tulekut Pärnusse kutsus Pärnu inseneri poeg Igor Belokon Brunot Rootsi põgenevale kalapaadile. Sügistormis läks rikki kompass ja kui paat lähenes Saksa kaubalaevale, et suunda Rootsi poole küsida, võeti põgenikud laevale ja nende paat lasti põhja. Rootsi retk lõppes Ida-Preisimaal Pillaus võõrtööliste laagris.
Bruno ja Igor anti mobilisatsioonist kõrvalehoidjatena Gestapo kätte.
Bruno erariiete taskusse oli jäänud Hitlerjugendi aumärk ja see oli tal rinnas, kui ta ennast gestaapolase ees vapra vasturünnakuga kaitses: teie taganete ja jätate Eesti bolševike kätte, mina tahan nende vastu võidelda.
Olukord oli veider. Hitlerjugendi märk päästis, kuid kuhu – Saksa sõjaväkke! Saksa piirikaitseüksuses ootas Bruno üleviimist Neuhammeri Eesti diviisi õppelaagrisse. Kuid Punaarmee oli juba Poolas selle tee ära lõiganud.
Bruno väeosa pandi lahtisele praamile ja sõja lõppemisest said nad teada, kui olid möödumas Taani Bornholmi saarest.
Laev randus Kielis ja edasine elu kulges inglaste sõjavangina. 18aastane sõjavang palus laagriülemal võtta kontakti Eesti saatkonnaga Londonis, öeldes, et tema isa on laevakapten ja Inglismaa teenistuses. Nädala pärast oli Bruno vaba mees. Algas DP (ingl k displaced person – ümberasustatud isik) elu Kielis.
Bruno-suguste Eesti noormeeste mõtetes oli naasta kodumaale. Kuid lootus, et lääneriigid saavutavad Eesti vabanemise Stalini võimu alt kadus Poola olukorda jälgides.
Liitlaste poolel sõdinud poolakate kindrali Andersi armee keeldus osalemast isegi Londonis võiduparaadil.
Tuli hakata mõtlema elukutse peale. Saksamaal Inglise tsoonis Flensburgis avati Eesti, Läti ja Leedu noormeestele Balti merekool. Inglaste suur kaubalaevastik vajas karmis sõjas karastunud laevajuhte. 21aastane Bruno sai 1947. aastal kätte kaugsõidutüürimehe diplomi.
Bruno ei läinud merele, vaid eelistas abiellumist Hellega ja asumist Inglismaale. Helle perekonna rännutee algas Emajõe-äärsest kodutalust. Nad oli Tallinnas minemas laevale Moira, kuid ristiema kutsus nad Laplandile. Moira läks põhja, Lapland jõudis 1944. aasta septembris Saksamaale. Berliinis pandi 14aastane Helle tööle tekstiilivabrikusse, kuid põgenikutee viis pere peagi Flensburgi piirkonnas asunud DP-laagrisse. Seal oli Brunogi ja algas õnneliku lõpuga romaan.
Inglismaal oli Bruno isa teenete tõttu vabastatud DPde töökohustusest, kuid läks siiski koos Hellega tööle tekstiilivabrikusse. Helle palk kangruna oli suurem Bruno lihttöölise omast.
Inglismaa aastatel kadus lootus Eesti vabanemise suhtes. Helle sugulaste kutsel sõideti Inglismaalt Kanadasse Montreali. Aasta oli 1951.
Kanadas alustas Bruno raamatupidajana punchcard’i (perfokaardi) süsteemiga, mis oli nüüdisaegse arvutustehnika primitiivne esimene samm.
Bruno astus Montreali McGilli ülikooli ja lõpetas 1958. aastal diplomeeritud ehitusinsenerina. Abikaasa Helle töötas sel ajal raamatupidajana ja oli oma üliõpilase ülalpidaja.
Kaugsõidutüürimehele sobis vesiehituste inseneri töö. Kui see viis ta Newfoundlandi St. Johnsi sadama ehitusele, vaatas Bruno ookeani kuivalt maalt. Ta töötas Kanada valitsuse juures riiklike tööde sadamate osakonnas Torontos 33 aastat.
Esimene kohtumine isaga pärast 1939. aastat toimus Hamburgi sadamas, kuhu 1946. aastal randus Augusti laev. Eesti oli Stalini julma võimu all ja kel oli sugulasi läänes, pidi kartma repressioone. Bruno ema sai teada poja pääsemisest tema sõjateekaaslase Igor Belokoni kaudu. Igor jõudis Saksamaalt Taani kaudu Rootsi isa juurde. Igor kirjutas oma Pärnu sugulastele enda ”vennast“ nii, et kirja saaja sai aru, kellega on tegemist, ja teatas Bruno emale.
Ema varjas seda teadmist võimude eest Stalini surmani, alles pärast seda algas avalik kirjavahetus. Bruno õppis siis McGilli ülikoolis.
Bruno ema saatus oli olla meremehe naine. Rahvusvahelise Punase Risti abiga kutsus Bruno ema Kanadasse. Teisel katsel, Hruštšovi ajal see õnnestuski. Ema jõudis poja pere juurde Torontosse 1962. aastal, kuid vaid neljaks aastaks. Võõral maal kasvas igatsus Eesti järele, kuid ema elutee lõppes enne Eestisse tagasisõitu.
1982. aastal külastas Bruno Siiman Eestit. Tallinnas anti erimaksu eest luba külastada Pärnut ja viibida seal 48 tundi koos KGB autojuhiga. Õnneks oli see mõistlik mees, kes lubas Bruno omapead linna uitama. 38 aasta järel koputas ta onu maja uksele, et näha selle sisemust. Siis oli see Pärnu sanitaar-epidemioloogiajaama kontor.
Esimene daam, kellega Bruno vestles, arvas ta Kuu pealt kukkunuks ja tahtis peaaegu välja visata. Sõbralik eestlasest arst sai olukorrast aru ja aitas. Maja sisemus oli hoopis teine, kui Bruno mäletas. Ta jättis lahkele vastuvõtjale oma perepildi ja lahkus mälestustega.
Siinkohal tänab Bruno neid lõbusaid ja lahkeid Pärnu teatri näitlejaid, kes temaga Kalevi (Rüütli) tänaval sõbrustasid, õhtusele etendusele kutsusid ja lava taga näitlejatele tutvustasid.
Bruno võitis Sputniku viktoriiniga ”Kuidas tunnete olümpiasporti“ tuusiku Moskvasse 1986. aasta Hea Tahte mängudele. Ajakirjanike hulk, kes Moskvas lennukist väljujat vastu võttis, tekitas Brunos tunde, nagu oleks ta kuulus riigimees või filminäitleja. Ta tundis alateadvuslikult Moskvas ja Tallinnas KGB erilist tähelepanu.
Tallinna purjeregatil oli Bruno Siimanile varutud koht jahil, mida nimetati ministri jahiks. Sellel tundis ta ära kohaliku KGB agendi, kes teistest erinevalt oli jutukas ja püüdis ilmselt Brunos tabada spiooni tundemärke. Seejuures andis KGB mees ennast ise välja, nimetades olümpiavõitjat Kristjan Palusalu pätiks.
Bruno Siiman meenutab: ”Kui ministri jaht sõitis Pirita muulide vahelt merele, hõikas Vene piirivalvur, et mitu inimest on jahil. Tagasisõidul soovitasin sama küsimuse peale öelda, et üks on rohkem. Mulle oli see protseduur naljakas, kuid teised suhtusid sellesse suure tõsidusega. Moskvas tegutses KGB viisakalt, ilmselt oli jõutud järeldusele, et olen Nõukogude Liidust kõrvuni võlutud. Ajakirjandus ja raadio olid minust huvitatud. Märkasin, et olin sattunud nõukogude propaganda võrku. Aga see ei olnud enam oluline, NSV Liit elas oma viimaseid aastaid.“
