Koonga külast läbi Maima mõisasse ja laagrisse

Polümeeri puhkebaasi Paatsalus projekteeris Toomas Rein, hoone keskne valge osa imiteerib laevakorstnat. Foto: Henn Soodla

Koonga küla südames seisab kaks 1930. aastatel kerkinud maja, mis pilku püüavad. Need on funktsionalistlik meiereihoone ja kauplus.

Meierei on elavalt liigendatud erinevas ehituslikus mahus hooneosadega, mis annavad fassaadile hoogu ja loovad meeldiva arhitektuurse rütmi. Maja ees on traditsiooniline teenindusplatvorm, mis lubab maja kohe vanaks meiereihooneks pidada teadjatelt küsimatagi. Tegu on Eesti maapiirkondadele omase tööstushoonetüübiga.

Koonga meiereid ilmestab veel teisel korrusel fassaadil kahe eenduva hooneosa vahele ehitatud reelingpiirdega rõdu, mis lubab kujutleda, kuidas omal ajal seal valgetes kitlites meiereitöölised puhkepausi pidasid ja külale ülalt alla vaatasid.

Mulle on räägitud, et Koonga meiereis valmistati Eesti ajal hinnalist Šveitsi juustu, mis enamjaolt välismaale müüdi ja mille valmistamine nõudnud meierilt kõrget kutseoskust. Nüüd ei toodeta seal juba aastaid midagi.

Hoone tehniline seisund on arhitektuuriteadlase Epp Lankotsa hinnangu järgi rahuldav, osaliselt kehvapoolne.

“Elujõulisust on Koonga meiereile raske ennustada,” möönis Lankots. “Hoone on üsna suur.”

Samal ajal toimib Koonga küla ümberkaudsete külade tõmbekeskusena, andes siiski lootust, et meiereist võib veel tulevikus asja saada.

Meierei kõrval on Koonga kauplus, mis algkujul võis kerkida juba 20. sajandi alguses, kuid ilmselt on 1930. aastatel juurdeehituse üle elanud. Kauplus moodustab meiereiga kena terviku.

Üsna Koonga lähedale jääb Maima küla, kus arhitektuuriteadlaste Lankotsa pilk peatus 20. sajandi arhitektuuri otsides samuti kahel hoonel: kunagisel kolhoosiklubil ja kauplusel-sööklal.

Kolhoosiklubihoone on Maimas rajatud Nikolai Kusmini projekti tüüpprojekti järgi, mida väiksemates Eesti maa-asulates on ehitatud teisigi. Maja põhimahu moodustab saaliosa.

“Hoone on säilinud peaaegu kõikides algdetailides: saal, garderoob, piletimüügikamber, uksed-aknad, ukselingid …” loetles Lankots. Kolhoosikorra lakkamise järel seisab klubi igapäevase kasutuseta. Kõrval asuv pood on samuti tühi ja kaupluse tagakülg osaliselt juba varisenud.

Külas on korterelamu ja mõni heas stiilis eramajagi. Klubihoone ja kaupluse kadudes jääb Maimasse vähe arhitektuurset järele. Pigem poeb hinge kartus, et 20. sajandi teisel poolel loodud külapilt kaob või paremal juhul teiseneb tundmatuseni.

Lankotsa arvates vääriks vähemalt klubihoone kaitse alla võtmist, kuigi tõenäoliselt pole maja enam elujõuline.

Pärlid mererannal

Varbla vallas Paatsalus asub Illuste mõis, mis on kaitse alla võetud, ja kuna vana mõisahoone 1905. aastal tulekahjus hävis, on selle mõisagi puhul tegu 20. sajandi arhitektuuriga, kuna see ehitati uuesti üles 1912. aastal.

Illuste ilusast mõisamajast käänulist teed pidi veel rohkem mere poole sõites jõuab rändaja ootamatult uhke punase maja õue, mis otse mererannal asub. Tegu on omaaegse Polümeeri puhkebaasiga, kus ei puudu välibassein, paadikuur ega kaatrisadam. Maja paistab olevat väga heas korras ja valvatud.

Polümeeri puhkekodu on projekteerinud Toomas Rein, seesama mees, kes Pärnusse kavandas näiteks Kuldse Kodu.

Kuna puhkebaas asub kaugele lahte ulatuval poolsaarel ja tänapäevaks on eemaldatud hoone ja mere vahelt tuuletõkegi, on maja kindlasti merele hästi nähtav. Ilmselt ammutas arhitekt oma idee sellest.

Maja on loodud sellisena, et võib kaugelt meenutada laeva, kus avar ja kõrge trepikäik hoone katusest välja tungib ning valget laevakorstnat meenutab.

Lankotsa arvates on tegu “nõukogudeaegse spetsiifilise hoonetüübiga”. “Polümeeri puhkebaas Paatsalus on suurepärane näide Toomas Reinu vormimängust ja -tajust,” tähendas ta.

Pärli selg Matsi rannas

Varbla vallas Matsirannas asub Pärlselja pioneerilaager, kust vist küll on aastate jooksul läbi käinud tuhandeid lapsi, kellest suur hulk on nüüdseks juba kuldses keskeas. Oma nime olla laager saanud naabruses asuva talu nime järgi.

Pärlselja pioneerilaager asub avaral maa-alal, hoonestik on kasarmu tüüpi, ehitatud pigem ratsionaalselt ja odavalt kui suursuguselt.

Pärlselja pioneerilaagri hoonestiku on Lankotsa andmete järgi projekteerinud Ell Väärtnõu, samuti tuntud arhitekt, kes Pärnumaal on kavandanud näiteks Vändras Lossi korterelamu, aga ka (koos Kaljo Vanaseljaga) Tervise I järgu Pärnus ja Pärnu KEKi elamuid.

Lankots peab Pärlselja pioneerilaagrit silmapaistvaks ja hästi säilinud näiteks nõukogudeaegsest pioneerilaagrist.

“Orgaanilise, loodust arvestava modernismi hea näide,” kirjutas Lankots. ”Kõik hooned on hästi säilinud, osaliselt ka sisustuse poolest. Sööklas on alles sinna spetsiaalselt kujundatud pikad söögilauad koos istmetega.”

Laagri sisekujundusega tegelesid Helle Gans, Maile Grünberg ja Aet Maasik.

Pärlselja laager kerkis Matsiranda küllalt pika aja vältel, mil seda laiendati. Tundub, et laiendusteks jagub seal maad veel.

Jätkuvast ehitusperioodist annavad tunnistust hoonete eri tüübid alates vähenõudlikest ühekorruselistest magalatest ja lõpetades kahekorruseliste avaramate hoonetega. Lastele on planeeringuga jäetud küllaldaselt mängu- ja jooksuruumi.

Hiiglaslik laager on aiaga ümbritsetud, mere äärde pääseb otse laagrist.

Laagrit kasutatakse endiselt ning hooneid valvatakse. Hoonekompleksi võiks Lankotsa arvamust mööda kaitse alla võtta.