Pärnu hariduselu seisab valikute lävel

Foto: Urmas Taul

“Iga inimene on Eesti ühiskonnale väärtuslik, õppigu ta kutseharidussüsteemis või gümnaasiumis, sest selle kümnendi märksõnad on “tolerants” ja “koostöö”,” tõdeb Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna haridusnõunik Katrin Uutsalu.

“Tänapäeva väljakutse on paindlikkus. 21. sajandil on täiesti normaalne, et inimesel on mitu kõrgharidust ja kutseoskust, sest see annab baasi rajada midagi täiesti uut,” mõtiskleb ametnik.

Tõepoolest. Veel tosin aastat tagasi ei olnud olemas paljusid ametinimetusi ega spetsialiteete, ei teatud, mis on majandussurutis või kiirlaen või euro. Ega sedagi, kuidas taotleda naaberriigis kiiresti tööluba. Seda ei õpetanud toonasele noorte põlvkonnale kool, vaid elu. Kui pikka lapsepõlve vanemad oma järeltulijatele praegu võimaldada soovivad või suudavad? Missugune suund ja valdkond elus valida, et muutuvas maailmas oma koht leida?

Septembris valmib Pärnu linna hariduse arengukava, mis peaks kehtima hakkama 2013. aastast ja kus kirjeldatakse kohaliku hariduselu põhimõtteid ja käekäiku aastani 2025. Praegu kehtiv arengukava tugineb kümne aasta tagustele iganenud analüüsidele.

“Elu muutub suure kiirusega, tuli vaadata üle ja uurida, mis meil on hästi, mida tuleb parandada ja kuidas edasi minna,” seletab Uutsalu. Tema kinnitust mööda on uus tegevuskava väga sidus praegu kehtivaga ja selle koostamisel on osalenud üle 30 haridusspetsialisti ja koostööpartneri, kelle seas nii ettevõtjate kui lastevanemate esindajaid. “Mingil juhul ei saa öelda, et tegu on kannapöördega või et midagi tehakse äkk-korras,” sõnab ta.

Millised on uue arengukava valguses muutused kohalikus koolivõrgustikus?

Kindel on see, et suureneb algklasside arv. Kui koolis on kolme paralleeliga algklassiosa, võib juhtuda, et tehakse neli paralleeli. Piltlikult öeldes, kui need lapsed, kes on praegu lasteaia ukse taga, tulevad kooli, tuleb meil neile ka õppekohad pakkuda. Gümnaasiumide osas on väga suur õpilaste arvu vähenemine. Praegu tulevad klassid täis tänu maakonna õpilastele, aga seda ei ole kauaks. Tuleb vastu võtta otsuseid, kus mida ja kuidas vähendada.

Miks vähendada, kui lapsi tuleb peale?

Nii ongi. Palju lapsi tuleb peale, aga see tähendab kümmet aastat ootamist. Ja me ei tea, kuidas reageerib Eesti majandus. Kas jätkub suund minna Norrasse ja Rootsi tööle ning võtta kaasa lapsedki. Võib-olla see noor inimene, kes läheb esimesse klassi Pärnus, läheb kümnendasse klassi Norra Kuningriigis.

Me peame suutma noort inimest juba põhikoolis suunata nii ettevõtlikuks, et ta näeb kodulinnas tugevat perspektiivi tööd teha. Et näha siin endale väljundeid, siduda end Pärnuga. Elukeskkonnana on Pärnu väga mõnus ja tore. Peame tagama noorele nii palju oskusi, teadmisi, ideid, loovust ja ettevõtlikkust, et ta suudab endale ise luua töökoha, mis linnakodanikule või -külalisele vaja minevat teenust või toodet pakub.

Praegu viiakse Eesti üldhariduskoolides ellu uut riiklikku õppekava. Õppekava uuendamise vajaduse põhjustena on välja toodud õpilaste suur õpikoormus, halvenev tervis, vähene õpihuvi ja puudujäägid õpimotivatsioonis, samuti vähene usaldus õpilaste ja õpetajate vahel ning õppeainete seostamatus.

Emeriitprofessor Leo Võhandu on öelnud, et kooliõpetus on meil nagu torude süsteem, kus üks toru ei tea, mis teises torus tehakse. Vanad õppekavad on olnud tõesti õppeaine- ja õpikukesksed. Uus kontseptsioon baseerub inimesel, tema suhetel maailma, kaasinimeste ja iseendaga. Laps peaks koolist kaasa saama teadmised, kuidas elada, suhelda, koostööd teha ja midagi luua. Samal ajal võivad vanad õpetajad öelda, et siin maa peal ei ole midagi uut. Uues õppekavas tunneme ära näiteks 20. sajandi esimesel poolel Eesti haridusmehe Johannes Käisi ideid. Uus lähenemine ei keela õpetada õpikumaterjali kaanest kaaneni, iseasi, kuidas seda teha. See tähendab õpetuse sisu korrigeerimist, palju on ainetevahelisi seostamisi. Õppekavas on olulisel kohal õpilase aktiivne osalemine õppeprotsessis.

Muutused ei toimu üleöö, nende võti on õpetaja kui juhendaja ja suunaja. Uue õppekava rakendamisel mängivad väga suurt rolli koolitused ning õpetaja enda suhtumine. Viimasena mainitu seejuures ei sõltu õpetaja east, vaid tema isikust ja tõekspidamistest.

Kirjeldage mõnd uudset õppemeetodit.

Nüüdisaegse käsitluse järgi ei tähenda õppetöö enam 45 minutit klassiruumis istumist. Õpilane õpib kogu ärkveloleku aja, mitte ainult koolis. Koolitund ei pea olema konkreetses klassiruumis. Hea näide on vast avatud muuseum, kus on võimalik palju õppida, pargid sobivad loodustundideks. Meil on kavas luua internetipõhine keskkond, kuhu õpetaja saab minna ja valida vajamineva koha. Piire seadev on 45minutine tund, lahenduseks pedagoogidevaheline koostöö. Õpilastel peaks õppimine huvitavamaks minema.

Milliseid kvaliteete peaks Pärnu õppeasutused alanud kümnendil lapses ja noores inimeses arendama?

Eestis on välja töötatud Eesti haridusstrateegia, mille on kokku pannud laiahaardeline spetsialistide ring: Eesti koostöökogu, Eesti haridusfoorum, haridus- ja teadusministeerium. Strateegias on sõnastatud Eesti hariduse viis väljakutset, millest me Pärnu hariduse arengu kavandamisel lähtusimegi.

Oluline on liikuda arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse poole. Oleme kavandanud tegevusi, mille kaudu meie õppijad oleksid motiveeritud. Teine siht on motiveeritud linnakodanik. Tore on, kui meie noored lähevad välismaale õppima, aga me vajame, et nad tuleksid sealt ka tagasi ja hakkaksid ettevõtlikeks linnakodanikeks. Vaevalt Brüssel meile neid toodab.

On selgunud, et noorte tervis halveneb. See peab saama meie südameasjaks. Meil on nõuetekohased koolisööklad ja kontrollitud koolitoit, kuid toetamist vajaks noorte tervisekäitumine.

Põhikoolist väljalangemuse vähendamisega on Pärnus tegeldud juba aastaid ja saavutatud päris rõõmustavaid tulemusi.

Pärnus on põhikoolist väljalangemus oluliselt kahanenud. Suur roll selles on põhikoolide tegevusel ja koostööl õppenõustamiskeskusega. Tegelda tuleb gümnaasiumist väljalangemusega. Põhjused ulatuvad valikuvõimalustest ja tööharjumustest eraeluliste aspektideni.

Kooliraskused kipuvad tekkima, kui pole mingeid huvisid. Noorsoouuringust (2009) ilmnes, et kui koolid küsivad õpilastelt, millega nood soovivad pärast kooli oma koolimajas veel tegelda, ja sellega arvestatakse, on noorte rahulolu koolis pakutavaga palju kõrgem. See aga mõjutab õpilase edasijõudmist ainetundides. Haridusuuringutest ilmneb, et mida rohkem õpilase huvisid kaasatakse ainetundi, seda paremad on tema õpitulemused.

Tooge mõni näide.

Koolis õpetajana töötamise ajast mäletan matemaatikatunnist üht alamotiveeritud noormeest, kes eriti õppida ei viitsinud. Samal ajal oli teada, et teda huvitas kokandus. Matemaatikaõpetajana püüdsin talle leida ülesandeid, mis seonduvad kokandusega. Alates teisendamistest kilogrammidest grammideks. See haakis teda matemaatikaga. Selline ülesanne ei ole õpetajale kerge. Ometi olid sellel „nikerdamisel“ positiivsed tagajärjed, sest noormees lõpetas põhikooli. Ma tean, et talle pakuti koolis osalemist kokandusringis, millega saadi tema silmad särama. See oli see, mille pärast ta kooli tuli. Selline lähenemine ennetab koolist väljalangemist.

Üheks Eesti hariduse proovikive on hariduse senisest tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovatiivse majandusega.

Elame väga huvitaval ajajärgul. Kui industriaalühiskonnas tuli osata käsu korras kivi kivi peale laduda ja oma initsiatiivi mitte näidata, siis nüüd vajame inimesi, kellel on hoopis teistsugused omadused. Selles mõttes on kool suurte väljakutsete ees, sest innovatiivseid ja loovaid inimesi on palju raskem koolitada, avatud mõtteviisiga noored ei ole enam nii kuulekad, nad tahavad ju kogu aeg midagi teha ja neile tuleb leida sobiv tegevus.

21. sajandil on infot meeletus koguses, me peame suutma selle adekvaatsust hinnata, teavet leida ja omavahel seostada. Info otsimist, leidmist ja selle kasulikkuse hindamist tuleb noortel harjutada ja õppida. Maavarade ressursid kipuvad lõppema. Kuidas elada edasi? Vaja on loovaid inimesi, kes avastaksid ja oskaksid märgata uusi võimalusi.

Lapsevanemad rääkisid mulle loo, kuidas ühes Pärnu koolis tabati algklassipoisid organiseeritult kaaslastele komme müümast. Poistele ja nende vanematele tehti korralik peapesu poiste häbitu käitumise eest. Mida võinuks teha teisiti?

Siin on küsimus: kuidas piire seada? Üks asi on koolis äritsemine, mis on illegaalne, ja teine asi on teha seda majandusõppe raames. Koolifirmade tegemine on võimalik ja kasulik ettevõtmine. Miks mitte õpetada seda juba algklassides, kui poisid juba ise selle peale tulevad. Noortele tuleb õpetada, et äritegemisel on oma reeglid. Kui õpetajad poiste ettevõtlikkust taunivad, on see õpetajate praak, kasutamata õppimisvõimalus.

Pärnu hariduse arengukavva olemegi lisanud hariduse väärtustena loovuse, avatuse ja ettevõtlikkuse. Tahame luua kuvandi Pärnust kui ettevõtlike noorte linnast ja mitmekesisest loovast õpikeskkonnast.

Miks peaks olema gümnaasium omaette, nagu näeb ette riigi kavandatav haridusreform?

Igal eal on oma eneseväljenduse vajadused ja turvalisuse soovid. On hästi, kui õpikeskkond suudab neid toetada. Eri eas lapsed nõuavad õpetajalt isesugust lähenemisoskust ja eri õppemeetodeid. Uus õppekava näeb senisest suuremat ainetevahelist seostamist, mis eeldab aineõpetajalt ülejäänud õppeainete tundmist.

Paljud õpetajad on külastanud koole Põhjamaades ja näinud sealsete õpikeskkondade ja õppekorralduse eeliseid. Mina võin tuua näite Itaaliast, kus koolid oli samuti sisse seatud õppetaseme järgi. Igale vanusegrupile oli loodud läbimõeldud ja just neile sobiv keskkond, kus lapsed end hästi tundsid. Noorematel olid maha joonistatud keksukastid, klassiruume ja koridore kaunistasid laste tööd. Keskastmele olid koridorinurgas kangasteljed ja poksikotid, eraldi sein oli grafitiks ja tahvelsein sõnumite kirjutamiseks. Muusikaklassis sai aga teha oma bändi.

Omaette hoones asus gümnaasium, kus olid võimalused tegelda süvendatult akadeemiliste ainetega, aga ka arvukalt praktilist tegevust lubavaid käsitöökodasid keraamikast kuni õmbluseni, puutööst laevaehituskuurideni. Meil omalgi on hea näide tuua. Noored, kes õppisid sellel ajal, kui Hansagümnaasiumis muudatused tehti, kiidavad kooli atmosfääri muutust.

Õppijad saavad akadeemiliste ainete kõrval palju valikaineid, milles arendada oma loovust ja ettevõtlikkust. Väga populaarsed on meediaõpingud ja ühe lõpueksami asemel praktilise lõputöö tegemine. Tulemused on olnud väga põnevad, pane või näitusele. Koolis on võetud suund tolerantsusele. Toetatakse arusaama, et Eesti vajab väga erinevatel erialadel töötavaid inimesi ja et iga noor inimene on Eestis ja Pärnus väärtus. Kes siis veel elu siinmail edasi veab?