Trelliteatri noori ühendab kirg

Barbara Lehtna (vasakult), Hedvig Tõnisson ja Mari-Liis Pärn toovad Trelliteatris koos teiste teatritegijatega publiku ette lood noortest ja noortele. Lisaks neile näitlevad vanas Pärnu vanglas ka Eliis Vaiksaar ja Sander Stroom. Foto: Urmas Taul

“Monomaffia” teatrifestivali off-programmi raames astuvad täna kunagises Pärnu vanglas asuvas Trelliteatris vaatajate ette noored tegijad, kes kirjutavad, lavastavad ja näitlevad kirega ja on julged laval end avama.

“Me oleme siin nii palju peegleid lõhkunud, et saame vist 100 aastat õnnetud olla,” arvas lavastaja Mari-Liis Pärn peeglikilde vangla saalis improviseeritud lavale sättides. Peeglikillud kuuluvad täna esietenduva lavastuse “Julia” kujunduse juurde, lugu kõneleb ilust ja ideaalide muutumisest läbi aegade.

Näidend valmis kahasse Barbara Lehtnaga, kes monotükis ise näitleb. Pärnust pärit neiusid seovad sõprus ja armastus teatri vastu.

Teatriõhk on eriline

Mari-Liis Pärn on osalenud kolm aastat Pärnu Endla teatri noortestuudios, õppinud Madis Kalmeti juures ja Texases. Praegu õpib Pärn Walesis kõrgkoolis, olles spetsialiseerunud näidendikirjutamisele ja lavastamisele. Paar aastat tagasi sai tema näidend kolmanda koha Eesti näidendikonkursil, Walesis on ta nii kirjutanud, lavastanud kui ise mänginud.

“Teater on minu elu ja kirg, selle õhku ma hingan ja ilma teatrita elu ette ei kujuta!” hüüatas Pärn emotsionaalselt. “Kui lavastan, elan üleni selle sees, ei mõtle söögist ega joogist. Eriti armastan lavastamisprotsessis näha, kuidas asjad arenevad, teha näitlejaga individuaalset tööd iga sõna ja emotsiooni kallal.”

“See on tõsi,” kinnitas sõbra juttu Lehtna. “Võin Mari-Liisile helistada kas või öösel, et küsida, kuidas mingit kohta lavastuses lahendada.”

Pärn meenutas, kuidas Walesis tulid tema juurde noored, kes väga tahtsid näidelda, aga kartsid algul lavale astuda. “Kui lõpuks nägin, kuidas nad laval särama hakkasid, olin nende üle väga uhke ja õnnelik,” kirjeldas ta lavastajatöö rõõme. “Lausa kummaline, kuidas teiste inimeste edusammud võivad nii õnnelikuks teha.”

Uhiuus teatritrupp

Barbara Lehtna sai teatripisiku, õppides Pärnu ühisgümnaasiumi teatriklassis. Tartu ülikooli tudengina lõi ta kaasa noorte alternatiivteatritrupis, kus muu hulgas tehti kunsti-performance’id. Samal ajal osales neiu teatrifestivali Draama korraldamisel vabatahtlikuna ja seikles Euroopa teatrifestivale pidi lavastusi publiku seast jälgides ja neist kirjutades ning korraldusliku poolega tutvudes.

Lehtna pakkus end vabatahtlikuna appi ka Pärnu “Monomaffia” festivalil ja sel aastal usaldati talle juba noorteprogrammi koostamine.

Mõttekaaslastega asutati väike trupp, mis kannab nime Barrikaad-teater. Täna esietenduv “Julia” on uhiuue teatri esimene lapsuke.

Novembris plaanib Lehtna reisida Palestiinasse ja Jordaaniasse, kavatsedes lavastada midagi poliitilise teatri vaimus sealsete noortetruppidega.

“Barrikaad-teatri üks mõtteid on näidata seda, et alati pole klassikaline teatriharidus ainus viis pääseda teatrisse,” seletas Lehtna. “Olen Euroopa teatrifestivalidel märganud trendi, et palju näitlejaid ja lavastajaid tuleb teatrisse teistelt elualadelt. Loodan, et festivalide korraldamine ja teater saab olema minu tulevik ja minu Tartu ülikooli teoloogia- ja ajakirjandusharidusest saadud kultuuritaust aitab sellele kaasa.”

Natuke sürr teater

“Julia” on Lehtna ja Pärna esimene monoetendus. Lugu räägib Juliast, kes teatud mõttes olnud läbi aastate ideaal: tema leidis Romeo, tõelise armastuse, mille nimel tasus surragi. Lavastuses uuritakse, kuidas Julia-iluideaal sajandite vältel arenenud on ning kas ja kuidas Juliaks saada. “Tõsine, aga kergelt sürr,” iseloomustasid neiud teatritükki.

“Nalja saab ka, mulle meeldib tõsist teemat huumoriga lahendada,” kommenteeris Pärn. “Mulle sobib, kui lavastuses on lugu sees, aga natuke segamini pekstud, kiiksuga.”

Mõlemad tunnistasid, et “oo me teeme nüüd vinget kunsti” stiilis lavastused neile ei istu ja alternatiivteater on hea siis, kui seda tehakse professionaalselt.

“Igal Euroopa teatrifestivalil olen näinud vähemalt ühte asja, mis paneb mõtlema, kas see on teater, ja enamasti leian, et on ikka küll,” väitis Lehtna.

Pärn omakorda meenutas, kuidas Walesis saadetakse teatritudengid aeg-ajalt alternatiivteatritesse. “Ma olen selliseid jubedaid asju näinud, et aitab, esimese kümne minuti jooksul jookseb pool saali tühjaks,” muigas ta.

Tuleviku loodavad Pärn ja Lehtna Pärnuga siduda ja kohalikku kultuuriellu oma panuse anda. “Pärnus on mulle alati meeldinud, aga pärast ülikooli veidi kartsin, kas leian siit kaasamõtlejaid,” tunnistas Lehtna. “Tartu hellitab natuke ära: ükskõik mida teed, inimesi leidub alati. Leidsin, et Pärnuski on sellised inimesed olemas, tuleb nad vaid üles leida.”

Monolavastuse riskid

Tallinnast pärit teoloogiaüliõpilase Hedvig Tõnissoni kirjutatud lugu “Maailm ongi rajatud hulludele” esietendub samuti täna Trelliteatris.

“Minu esimene pikem lavastus,” ütles Tõnisson, kes ise oma lugu laval jutustab. “Olen eri muusikaprojekte teinud ja üliõpilasteatris kaasa teinud, laval olemine, ka üksi, pole mulle võõras, aga praegu natuke kardan.”

Tõnissoni sõnutsi tähendab monotükk suurt vastutust, lugu on väga isiklik ja enese laval avamine nõuab julgust. Samal ajal räägib lavastuski hirmust, lootusest ja kogenematusest ning väike pabin käib asja juurde.

Lavastajat Tõnissonil pole, kuid lugu lavale tuua aitasid sõbrad dramaturgia, muusika ja liikumise seadmisega.

“Monomaffia” puhul meeldib Tõnissonile, et improviseerida ja leiutada tuleb kõiges, nii lavakujunduses kui töökorralduses. See on aidanud kaasa tüki valmimiselgi: kui varem tahtis neiu, et tekst ja liikumine oleksid täiesti paigas, siis nüüd suudab ta improviseerida ja iga kord midagi veidi erinevalt teha.

“Teater on mulle üks eneseväljendamise viisidest,” rääkis nii näitlemise kui tekstide ja muusika kirjutamisega tegelev Tõnisson. “Rohkem huvitab mind lavastamine, aga arvan, et ma pole selleks veel valmis, tahan rohkem elukogemusi koguda.”

Nii kolib neiu peagi Berliini, et lüüa kaasa mõne underground-trupi töös, õppida teatris raamidest väljuma ja leida mooduseid, kuidas teatrit liita igapäevaeluga.

Nimetatud kolme neiu kõrval astuvad tänastes monoetendustes Pärnu vanglas üles Eliis Vaiksaar ja Sander Stroom.

Vaiksaar mängib monotükis “Õde”, mille on lavastanud Peeter Volkonski ja liikumise seadnud Oleg Titov. Räägib see väikestest tüdrukutest, vanadest meestest, soorollidest ja androgüünsusest.

Aapo Reitsaku lavastatud ja Stroomi mängitud “2 nädalat” räägib retsidivistist sarimõrvarist, kes kongis hukkamist ootab. Lõppev elu annab uusi vaatenurki seni kogetule, imelikud leiud ja juhtumised kongis lisavad müstikat surmaootusesse.

Teater

Trelliteater täna Pärnu vanglas

* “Maailm ongi rajatud hulludele ehk Kas te soovite veel banaani?”, Hedvig Tõnisson;

* “Õde”, Eliis Vaiksaar;

* “Julia”, Barbara Lehtna;

* “2 nädalat”, Sander Stroom.