/nginx/o/2012/08/16/1274328t1h87f9.jpg)
Popmuusika ei tähista enam ammu vaid populaarset helikunsti. Niki and the Dove’i puhul näiteks on eesliide „pop-“ see, mis häält teeb nende muusikas pulbitsevate roosade seebimullide lõhkemine.
Niki and the Dove, “Instinct”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootsi duo loodud helid ei ole kindlasti päris need, mis raadiotes populaarsustabeli tippu pääseksid. Vastupidi: debüütalbum „Instinct“ paneb taas uskuma alternatiivsema popmuusika helgesse tulevikku ja jätkusuutlikkusse. Jah, head muusikat saab tõesti teha ilma Justin Bieberilt laulukirjutajaid laenamata!
Niki and the Dove’i puhul tundub isegi naljakas, et „Instinct“ on alles kollektiivi esimene kauamängiv: tundub, nagu oleks nende kohalolu viimase kahe aasta indie-maastikul enesestmõistetav.
Nende albumit iseloomustavad vahest kõige enam märksõnad „soul“, „elektroonika“ ja „teatraalsus“. Viimase puhul ei ole vaja imestada: duo kohtus teatris ühe etenduse muusikalise poole kallal töötades.
Kogu nende teatraalsesse lõbususse lööb lõhe aeg-ajalt pead tõstev film noir’i motiiv lugude sisus. Albumi kangelanna tundub tugeva amatsoonina, kelle mängumaaks on Gotham City, kes „laulatatakse taksos“ („Last Night“) ja tõttab öö hakul linnadžunglisse jahile.
Albumi avalugu „Tomorrow“ teeb nende kohatisele, ent intelligentsele süngusele katet, mängides suurepäraselt välja rolli malbelt suhkruvatise, ent mitte imala poploona.
Nii „Tomorrow“ kui ka näiteks „The Gentle Roar“ toovad nende muusikasse veel ühe olulise märksõna: „hõimulikkus“. Pärismaalastelt varastatud trummihelid muudavad lugude elektroonilise kesta üllatavalt orgaaniliseks.
„DJ, Ease My Mind“ peaks popmuusikas rohkem kodus olevatele inimestele juba tuttav olema.
Paar aastat tagasi singlina edetabelite tippu sööstnud pala esindab kõike, mida Niki and the Dove’gi: hingestatud, ent intelligentset elektroonilist popmuusikat, milles pulbitseb elu, kuid mis pole kaotanud sidet juurtega.
Nagu duo ise on kinnitatud, kujutab nende looming endast vormilt elektroonilist, kuid hingelt soulmuusikat. Niki and the Dove’i on peetud järjekordseks tugevaks Rootsi tänapäevase popmuusika traditsiooni jätkajaks pärast Lykke Li’d ja Robynit, kuid „Instinct“ näitab, et duo on võimeline eksisteerima ka väljaspool juba paika pandud populaarse muusika reegleid.