Ülle Luisk: Koolielu 21 aastat hiljem

Ülle Luisk. Foto: PP

Eesti koolivõrgu ümberkorraldamise tõttu on hakatud järjest rohkem arutlema hariduse vormi ja sisu üle. Et omaenda kogemuse varal oskab iga inimene sõna sekka öelda vähemalt kahes valdkonnas: hariduses ja tervishoius, toob see endaga paratamatult kaasa lahkarvamusi.

Soovin puudutada hariduse vormilise ja sisulise uuenemise teemat. Tuginen seejuures nii teoreetilisele taustale kui uue vormi valu (sõnast “valama”) varastele kogemustele.

Hariduse sisulise uuenemisena pean silmas õppetegevuse ja õppekava arengut ning vormilisena koolivõrgu arengut ja eri haridustasemete sidusust.

Kool jäi vormilt samaks

Eesti ühiskonna alalhoidlikkus on võimaldanud haridusel pikalt kulgeda sissetallatud rada. “Kool olgu pigem konservatiivne!” kõlab paljusid seisukohti koondav mõte. Samal ajal januneb hulk sihtrühmi koolisüsteemi uuenduste järele. Uuendamine on teatavasti keeruline protsess, mida juhtides on vaja vaadata nii taha- kui ettepoole.

Eesti iseseisvuse taastamise järel olid hariduses esmatähtsad aineõppe sisu muudatused. Sellepärast oli toona esimese õppekavaarenduse eesmärk seada aine-sisu vastavusse tänapäevaste käsitlustega. See puudutas eeskätt niinimetatud pehmeid valdkondi: ajalugu, kirjandust ja ühiskonnaõpetust. Kool jäi vormiliselt samaks.

Kriitilist hetke vormi muutmiseks ei olnud, kuigi samal ajal tehti Euroopas koolide sisuliseks ja vormiliseks uuendamiseks kõvasti tööd. Et ühiskonna muutuvate vajadustega kaasas käia, asuti mitmes riigis muutma kogu õppekava.

Hariduse vormi uuendamiseks seostati varasemast tihedamalt eri haridusastmeid ja võeti vaevaks mõjutada hariduse sisu kooli arhitektuuri kaudu.

Uute koolimajade projektides peeti silmas nüüdisaegse õpikeskkonna vajadusi. Neid Põhjamaade õppeasutusi käime Eestist ikka aeg-ajalt kaemas.

1990. aastate keskpaigas tõusis hariduse uuendamise märksõnaks Eestis taas “õppekava”. Siinsete teadlaste võimalused end laias maailmas täiendamas käia polnud tollal veel kuigi head, sestap saadi uuemat hariduskirjandust tihtipeale isiklike kontaktide kaudu. Võimalusel käidi mujal maailmas ja paljundati materjali Eestis kasutamiseks.

Ometi tabati siin uueneva hariduse põhisuundi: koolis kerkisid õpetamise fookusesse õppija ja tema individuaalne areng, konstruktivism ning kitsalt ainealastest avaramad eesmärgid.

Vormiliste teemadeni oleme jõudnud nüüd, 21 aastat hiljem. Selle põhjus ei peitu pelgalt vananevas rahvastikus.

Kool on sotsiaalne süsteem, millel on hoovad, mõjutamaks kultuuri ja väärtusi. Kool peab reageerima ühiskonna kiiresti muutuvatele vajadustele.

Kujundada õnnelikku ja edukat õppijat, kui me ei oska ette näha, missugused on nõudmised kümne aasta pärast, on paras proovikivi, et mitte öelda suisa võimatuna tunduv ülesanne.

Gümnaasium ja kutseõpe

Uuenevast sisust ei ole enam piisanud. Sisu vormikohane uuendamine eeldab julget, algusest peale demokraatlikus ühiskonnas kasvanud põlvkonda.

Viimane ainekavade arendamine on näidanud, et ollakse valmis minema poolele teele, kuid sisu vormi valada on veel raske: kõik ei mahu, kuid midagi välja jätta ei raatsi.

Mul oli hea meel hiljuti ajalehest lugeda, et kutsekoolide erialad on muutunud populaarseks. Põhikooli lõpetanutest seab ligikaudu pool esimeseks eesmärgiks asuda õppima gümnaasiumis.

Olen igal aastal näinud gümnaasiumi püüdlejaid, kellel ainsa valiku äralangemine tekitab peataoleku: muid variante ei ole need noored isegi kaalunud. Ometi vahendab ajakirjandus infot kutsehariduskeskuste moodsate õppehoonete valmimise ja kasulike erialade kohta.

Olen igal aastal näinud gümnaasiumi pürgivat neidki, kelle eesmärk on asuda keskhariduse omandamise järel kutset õppima. See on tervitatav: gümnaasium ei ole ainult akadeemiliseks karjääriks ette valmistav haridusaste.

Peame oma koolis üles leidma nii akadeemiliselt andekad õppijad kui tööturule või kutseõppesse siirdujad ning püüdma eristada õppe väljundeid.

Eesti kutsehariduse uuenemine koolivõrgu kujundamise ajal on ülitähtis, et saavutada kogu meie hariduse vormiline teisenemine.

Astmete lahutamine

Põhikooli gümnaasiumist lahutamise puhul on palju kõneldud, kuidas mõjutab see otsus gümnaasiume. Mõnevõrra rohkem oleks tarvis analüüsida, kui suur toime on sel põhiharidusele, mis kujundab suuresti õppija teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtusi.

Eestis on vaja kujundada ühtlaselt tugev põhiharidus. Soome ühtluskooli põhimõttel toimiv süsteem on näide, kuidas põhiharidusega noor on pärast kooli lõpetamist mitme võrdselt hea ja tugeva valiku ees. Gümnaasiumis ei vajata sissejuhatavat kursust, ühtlustamaks õppijate taset, sest see ongi ühtlane.

Eesti laste õpitulemused on konkurentsivõimelised. Konkurentsi säilimises mängivad rolli nii hariduse sisu kui vorm. Praegu on üksikteadmiste roll sekundaarne: kõige tähtsam on konstrueerida üldistusi ja kombineerida eri liiki teadmisi ja oskusi.Konkurentsis püsimiseks vajame professionaalseid õpetajaid ja õppijate individuaalse arengu toetamist. Selleks läheb hariduses tarvis nii sisu kui vormi: nii tarkust kui aega, nii õppijaid kui õpetajaid, nii ideid kui raha.

Eestil on praegu raskem hariduse uuendamise eesmärke saavutada kui 20 aastat tagasi, sest betoon on valatud ja kool konserveeritud. Maksma hakkab hariduse sisu kaudu konkurentsis püsimine, sestap on hea pöörata pilk kooli sisse ja seada eesmärgid nüüdisühiskonna vajadustele tuginedes.

Vorm peab järgnema sisule, seepärast keskendugem kooliaasta eel kõigepealt esimesele.