Pärnu koolitüdrukul ammub toas paarsada lehma

Mitmesajapealise lehmakarja omanikul, peagi kümneaastaseks saaval Elerin Uustammel pole viimasel üheksal aastal olnud ühtegi sünnipäeva ega jõulupüha, kui ta midagi lehmadega seonduvat kingiks poleks saanud. Foto: Urmas Taul

Pärnu piiga Elerin Uustamme tuba on kui karjakoppel: siin ammub voodil, riiuleil, laual, kappides, põrandal ja aknalaual oma paarsada väiksemat ja suuremat piimaandjat.

Sel sügisel Pärnu Vanalinna põhikooli neljandasse klassi minev Elerin on kogunud lehmateemalisi kanne nii kaua, kui ta end mäletab.

Esimese puniku sai tüdruk aastasena ja nüüdseks on tal üle sajapealise mängulehmade karja kõrval teist niisama palju muud musta-valgekirjut või pruuni lehma kujutavat atribuutikat alates juukseklõpsudest, keraamikast, kohviserviisist kuni rahakassade, kausside, karbikeste, kellade, küünalde ja kõikvõimalike muude nipsasjadeni.

Nutikad nimed

Isegi Elerini toa akna ees rippuval kardinatüllil kihutavad tuhatnelja tõukeratastel lehmad, seinal seisab Klaus Puthi raamatust “Lehmad harrastavad joogat” poster joogapoosidega vissidest. Voodipäitsi kohal ripub tahvel, mille serval üks sarvekandja, ja aset ennastki katab monokroomsetes kuubedes lehmadega päevatekk.

Pärides loomapere omanikult, miks ta eelistab korjata just neid neljajalgseid, vastab Elerin, et “lehmad on armsad ja neist on palju kasu”.

Muude isendite kogumist pole piiga isegi kaalunud. “Mulle meeldivad konkreetselt lehmad,” selgitab ta.

Arvuka karja pehmest materjalist mänguvissidest igaüks kannab nime. Kogumisharrastusele aluse pannud lehm on ristitud nimega Musuhuul, kuid lehmaperre kuuluvad ka Lumeroos, Meritäht, Sõstrasilm, Rohenäpp, Kastetilk, Pull, Paksnina ja veel kümned kõlavate tiitlitega tegelased.

Loomade nimed ei saa omanikul kuidagi sassi ega meelest minna, sest neid teab une pealt Elerini emagi.

Kogule on aastate jooksul kõige jõudsamat täiendust toonud tüdruku tädi ja vanem õde. Kaugeimad paigad, kust Elerinile piimaandjaid kingiks ostetud, on Hiina ja Ameerika Ühendriigid. “Eurooplaste” seltskonnast leiab Itaaliast, Hollandist, Inglismaalt, Saksamaalt, Horvaatiast, Austriast, Lätist, Tšehhist, Soomest, Rootsist, Taanist ja muidugi Eestist soetatuid.

Elerinil on lemmiku pildi või mustritega sokid, särgid-pluusid, müts ja seljakottki olemas, ehkki musta-valgelapiliste rõivaste kandmisest kodunt väljas on ta nüüdseks loobunud, et teised lapsed tema lehmalembust pilada ei saaks.

Sõbrad-koolikaaslased ei pea lehmade kogumisest suurt miskit. Pidavat kogunisti “rõve loom” olema.

Lehmad kirjasõnaski

Olgu teiste arvamistega, kuidas on, kuid Elerinil pole oma harrastusest loobumine mõtteski. Kui, siis ainult nii palju, et kopsakamaid kirjakuid talletab tagasihoidlikumalt ja keskendub sellistele, mis pihku mahuvad. Aga seda eeskätt seetõttu, et suuri lehmi pole väga kusagile panna.

Tütre kiindumusest lehmade vastu pole puutumata jäänud Elerini vanemadki. Ema Jaana Uustamm on näiteks tütre hobist kirjutanud naljakate seikadega lasteraamatu “Lehmalood”, mis kõneleb sellest, kuidas lehmad läbi aastate Elerini juurde jõudnud on.

Ahti Pärna illustreeritud “Lehmalugude” käsikirjaga on Jaana Uustamm mõelnud pöörduda mõne kirjastuse poole, uurimaks, kas tema loodud lasteraamat võiks trükis ilmuda.

Lehmadest on kirjutanud Elerin isegi. Esimeses klassis valis ta uurimistöö teemaks “Eesti maatõugu lehm ehk veis”.

Kaks korda on piiga oma kollektsiooni koduseinte vahelt välja teistele vaadata toonud. Esimest korda koolieelikuna Kastani lasteaias, teist korda nelja aasta eest Rakvere linna lastekaitsepäeva üritusel.

Põlise linnalapsena pole Elerinil päris lehmadega lähedasi kokkupuuteid olnud, kui Pärnu rannas roogu nosivate veiste ja maantee äärest paistvate lehmakarjade seiramine välja arvata. Oma Vana-Pärnus asuvasse koduaeda võtaks ta hea meelega mõne kirjaku rohtu näksima. “Sest siis pole ju muruniidukit ka vaja,” teab Elerin.

Elusa lehma omamisest märksa käegakatsutavam on tüdruku unistus katta oma toa seinad vissimustrilise tapeediga. Kui vaid säärase leiaks!