Juhtkiri: Justnagu täiskasvanud

Pärnu Postimees. Foto: PP

Puhtaritmeetiliselt on taasiseseisvunud Eesti enam-vähem niisama vana, kui oli too Eesti, mille lõpp saabus suvel 1940. Ehkki esiisad leidsid hetke, et iseseisvus 23. veebruaril 1918 Pärnus välja kuulutada, järgnes sellele aktile kuni hilissügiseni Saksa okupatsioon. Küllap nüüdki kestis tegelik vabanemine, võrreldes juriidilise akti sünniga, kauem.

Tollane Rootsi peakonsul Leningradis ja oma riigi diplomaatiliste esinduste ettevalmistaja Baltimaades Dag Sebastian Ahlander on pidanud meie teadmatust õnnistuseks, et me ei taibanud, kui üksi lääs oli meid jätnud, ega löönud seetõttu oma püüdlustes kõikuma.

Alles Vene progressiivsete liberaalide selge poolehoid Balti iseseisvusele murendas lääne umbusumüüri, et mine tea, võib-olla neil õnnestubki ennast vabaks võidelda.

”XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof” – NSV Liidu lagunemine – oli Eestile, Lätile ja Leedule suur kergendus. Kindlasti saab öelda, et meil läks paremini, kui võinuks minna.

Vahepealne aeg ei ole Eestit hellitanud. Õigus on praeguse põhiseaduse koostamist juhtinud riigikohtunik Tõnu Antonil, kes Maalehes ennustab meile raskeid aastaid. Tõepoolest, oleme edukalt kannatanud ära Eesti poliitilise ja majandusliku üleminekuaja, et seista silmitsi … järjekordse üleminekuajaga. Läinud on nii, et hingetõmbeaega polegi justkui antud. Muutumisest muutumisteni.

Küsimus on, kuidas selles väsimuses ja pettumuses leida uut jõudu, et oma saatust sepistada ja õnne valada. Et suudaksime teha õige valiku põhilise suhtes: kuidas minna edasi ja säilitada Eesti riigi kestmajäämine, hoolitseda inimeste eest, et neil oleks siin turvaline ja hea elada, töötada ja lapsi kasvatada.