Pealkirja sõnamäng peidab endas vihjet, kuidas hambaarstiga sõbraks saada: selleks tuleb sõber olla oma hambaga. Nimelt on võimalik hambasõbralikult käitudes hambaarsti juures kõigest tervisekontrollis käia, mis teeb kindlasti rõõmu mõlemale osapoolele.
Terved hambad rõõmustavad otseselt rahakottigi, eriti maksumaksja oma, sest haigustekitajatele väravaks oleva suu tervise paranemine hoiab kogu tervise korras.
Kuidas saada hambaga sõbraks?
Hambakaaries on maailmas enim levinud krooniline haigus, milles mineraalide hambast lahkumise või tagasipöördumise suunda peab inimene ise oma käitumisega kontrollima. Hambasse täidise asetamine kõrvaldab ainult haigusnähu, kuid ei mõjuta haiguse põhjust ehk ei muuda patsiendi tervisekäitumist.
Hammaste tervena hoidmisel on oluline mõista, et kaaries on hambakoe pideva ainevahetusprotsessi tasakaaluhäire. Happelises keskkonnas mineraalid lahkuvad ja aluselisemaks muutudes suunduvad hambasse tagasi. Nii polegi hammaste tervena hoidmiseks vajalik teha muud, kui hambaid happe eest säästa.
Hundid söönud, hambad terved!
Hammast söövitav piimhape tekib hambale katubakterite elutegevuse jääksaadusena. Pisikud saavad oma energia inimese söögikorrast: igale toitumiskorrale järgneb keskmiselt tund aega kestev happerünnak.
Samal ajal teame, et happerünnaku tagajärgede parandamiseks kulub süljemineraalidel umbes kolm korda rohkem aega. Seepärast tulebki hammastele enne järgmist söögikorda vähemalt selle võrra kosumiseks aega anda. Hundil, kes looduses väga harva süüa saab, ei leidu hambakaariest. Küll leiame tänapäeval hambaauke koeralt, kellel peremees päeva kestel valimatult näksida lubab.
Nii ongi kaariese kontrollimiseks kõige lihtsam toitumiskordade arvu piirata. Põhitoidukordade vahelised palad ja suhkrusisaldusega janujook hoiavad keskkonna hambapinnal kestvalt happelise, selle tagajärjel tekib hambasse auk. Söögikordade vahel vähemalt kolme-neljatunniseid pause pidades ja janu korral vett juues kasvab suhu hambasõbralik mikrofloora.
Kas uurime või puurime?
Ajalooliselt on hambaarstid “ravinud” hambaauku. Aga täidise asetamine ei ravi haiguse põhjust ega mõjuta pisikukoloonia ehk biofilmi omadusi. Et kaariest ravida, hindab tänapäevane hambaarst nagu südamearst haigestumise riske.
Kardioloog pärib vererõhu ja kolesterooli mõõtmise kõrval enesestmõistetavalt suitsetamise ja toitumis- ja liikumisharjumuste kohta. Hambaarst, kes hindab kaarieseriski, tegutseb samal põhimõttel. Ta analüüsib peale käitumisharjumuste sülje ja biofilmi omadusi ning otsib röntgenülesvõttelt silma eest varjul olevaid varaseid haiguse märke.
Alles läbivaatuse, haiguse ajaloo, ravimitarbimise, toitumis- ja hügieeniharjumuste hindamise järel annab hambaarst personaalsed juhised kaariesehaiguse kontrolli all hoidmiseks. Kui loodus ise ennast enam parandada ei suuda, võib osutuda vajalikuks kriitilise piiri ületanud hambaaugu täitmine.
Kõrge kaarieseriskiga patsiendid saavad kuni riski maandamiseni soovituse edasi lükata ortodontiline või proteetiline ravi, sest aktiivse kaariese korral on väga suur tõenäosus, et eriravi ebaõnnestub.
Kaariese ravimiseks uurib hambaarst välja haiguse põhjused, et siis koostöös patsiendiga hoida infektsioon kontrolli all. Nakkust ennast vältida pole võimalik. See saadakse tavaliselt emalt ja lahti saab sellest alles raugaeas viimase hamba kaotamisega. Kõik terved inimesed on võimelised tervislikult käitudes oma hambad terved hoidma, et ei teki vajadust neid puurida.
Pärnu “laik”
Kõnealusel juhul pole jutt sotsiaalmeediast, vaid Pärnu piirkonna joogivee eripärast, milles sisalduv ülemäärane fluoriid hammastele laike “klikib”. Just Lääne- ja Pärnumaal lapsepõlve veetnutel on hammastel märgata joogivee liigsest fluoriidisisaldusest tekkinud valgeid laike või viirge. Raskematel juhtudel võivad fluoroosikahjustused olla inetult pruunid või suisa süvendid.
Selle koha peal tekib põlisel pärnakal õigustatud küsimus: milleks meile fluoriid, kui see on kahjulik? Aga pole halba ilma heata. Tänu põhjavee fluoriidile on Lääne-Eesti elanike hambad kordades paremas seisus, võrreldes Kagu-Eestiga. Fluoriid on mineraal, mis muudab hambavaaba happerünnaku suhtes vastupidavamaks nii, et tavapärane happerünnak seda kahjustada ei suuda.
Allaneelatud fluoriid “võistleb” kaltsiumiga luude arengu ajal ja seepärast saab hambavaap kosmeetiliselt häiritud.
Fluoriid koguneb hambas pinnakihti, kus selle “ladu” suus tasahilju tühjeneb. Et fluoriid oleks alati happerünnaku tagajärgede likvideerimiseks saadaval, tuleb seda ladu elukestvalt täita Pärnu inimestelgi. Fluoriidita hambapastat kasutava inimese hambavaap hakkab lahustuma pH 5,5 puhul. Fluoriidiga tugevdatud email alles pH 4,5ga, milleni tavapärane katupisikute põhjustatud happerünnak ei laskugi.
Valge viirg igemeserva lähedal hambakaelal võib olla algstaadiumis kaariesekahjustuski. Sageli on selliseid valgeid triipe näha ortodontilise ravi järel, kui breketid on takistanud hügieeni eest hoolitseda. Need pindmised hambaaugud paranevad, kui kõrvaldada haiguse põhjus ja kasutada fluoriidiga hambapastat.
Hambad vajavad fluoriidi optimaalses kontsentratsioonis võimalikult sageli. Just sellest tuleneb soovitus harjata hambaid kaks korda päevas just fluoriidi sisaldava hambapastaga. Laps võib hakata täiskasvanu hambapastat kasutama, kui ta on õppinud liigset vahtu välja sülitama.
Hambasõbralik käitumine
Iga terve inimene on võimeline hambaarsti “näputööta” jätma. Hambaauku põhjustab hambavaenulik käitumine. Vähemalt kolme-neljatunniseid pause toidukordade vahele jättes ja janu korral vett juues püsivad haigustekitajad “dieedil”. Happerünnaku suhtes vastupidavamaks muudab hambad aga fluoriidiga hambapasta. Koostöös hambaarstiga, kes selgitab välja haigestumise riski, hoitakse haigus kontrolli all läbi elu.