Heljo Pikhof: Rohkem tähelepanu poistele

Heljo Pikhof. Foto: PP

Kooliaasta eel on põhjust taas meelde tuletada üht Eesti elu murekohtadest: 10–12 protsenti meie noortest piirdub põhiharidusega või ei saa sedagi kätte. Tõsiasi on seegi, et põhikoolist väljalangejate hulgas on poisse üle 70 protsendi.

Kooli pooleli jätnud noored inimesed ei suuda pahatihti leida korralikku tööd ega luua püsivat peret. Eluga toimetulematust kipuvad nad leevendama mõnuainetega või peitma macho’liku käitumise taha.

Seega ei saa poiste probleemi hariduses mitte kuidagi eitada. Vahe tüdrukute ja poiste õpitulemustes tuleb ilmsiks juba algkoolis, kääride kasv süveneb põhikoolis: 6. ja 7. klassi kordajate seas on umbkaudu 80 protsenti poisse. Ja nii gümnaasiumi- kui kõrgkoolilõpetajate seas domineerivad selgesti neiud.

Hariduslik ebavõrdsus on üks ere näide meie tasakaalutust ühiskonnast. Jah, PISA uuringud kiidavad meie haridussüsteemi. Kuid miks ikkagi paljudele lastele, iseäranis poistele, ei meeldi koolis käia?

Kui keegi üldse vaevub midagi ütlema poiste vähese õpihimu ja koolist väljalangemuse kohta, otsitakse süüd ikka sellest, et nii lasteaias, koolis kui kodus on lapsed enamjaolt naiste vormida. Või kuulutatakse, et mehepojad ongi tüdrukutest juba loomult laisemad ja püsimatud ning nende koht on Tootsi või tasandusklassis. Kas asi on ikka nii lihtne?

Andekas saab olla 1000 moel. Kes söandaks väita, et kümnevõistluse olümpiavõitja on etem kui varrukast vaimukusi puistav rahvakirjanik?

Ei ole võõras seegi, et neiu pürib kaitseväkke ja nooruk kokakooli. Praegune koolisüsteem oma tasemetööde, riigieksamite ja pingeridadega teatab: kui sa ei mõista kirjandit hästi kirjutada ja terve rehkenduse asemel vaid poole ära teed, ongi kogu su elu mokas.

Vägivaldne on seegi skeem, et kõik poisid on Tootsi-sugused, et “õige mees” ei nuta ega räägi oma muredest, vaid paneb rusikatega paika oma koha meestemaailma hierarhias, ja et kaastunne on nõrkuse ilming.

Kas ei pane me noorukitele üle jõu käivat koormat, kui eeldame ning ikka ja uuesti korrutame ajast ja arust mõttemalle, et mees on füüsiliselt tugev, ametiredelil edasipürgiv ja ühiskonnas lugupeetav ja peab ülal peret? Päris kadunud pole seegi arusaam, et kodutööd riivavad poisi au ja väärikust.

Liiati on filmide supermehed meie mehepoegade lati tõstnud niigi ületamatule kõrgusele. Ometi on poisse nagu tüdrukuidki igasuguseid. Koolis hakkamasaamise ja väärtustamise-tunnustamise aluseid tuleks hoopis laiemale tõmmata. Kui keegi hüppab hästi kõrgele, tulebki öelda: “Tubli poiss, sa hüppad hästi kõrgust!” Kiita tuleb laste loomingulisust – see on olemas igas noores inimeses.

Et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla, on vaja poistele juurde anda seda, mida neil praegu puudu jääb: sotsiaalseid oskusi. Samuti tuleks arendada nende emotsionaalset intelligentsust. Tüdrukutele aga õpetada senisest rohkem enesekindlust ja enesekehtestamise oskusi.