Pärnulanna Aliis Allas levitab squash’i-pisikut

Aliis Allas on tegelnud squash’iga üle 12 aasta. Stabiilselt Eesti tippu kuuluv naine on viimastel aastatel jaganud õpetussõnu ka teistele Pärnumaa squash’i-mängijatele. Foto: Urmas Luik

Mõne aasta eest Eesti parimaks squash’itariks kroonitud pärnulanna Aliis Allas armastab seda vastu seina mängitavat pallimängu niivõrd, et jagab vabatahtlikult oma oskusi väljaspool Pärnutki tegutsevate harrastajatega.

Allas annab põhitöö kõrvalt trenne nii Pärnus, Audrus kui Kilingi-Nõmmes. “Tahan squash’i-pisikut edasi anda,” naeris särav 28aastane naine. “Kuna squash tekitab minus energiat, on kõrvalt vägev vaadata, kuidas teised naudivad seda mängu samavõrd. Üks mu õpilastest, naisterahvas, läks Norrasse ja kirjutas mulle, kuidas squash’i-pisik kandub sealgi edasi. Nad lõid Norras noorte emade treeninggrupi ja hakkasid koos squash’i mängima. Seda oli tore kuulda.”

Vigastus rikkus sportlaskarjääri

Allas on pärit ülimalt sportlikust perest. Tema vanemad vennad Peep ja Teet kasvasid üles jalgpalliga. Teet Allas on esindanud Eesti jalgpalli rahvuskoondist 73 korda ja löönud koondise eest kaks väravat.

Aliisi vanemad olid aga kõvad sõudjad. Tema ema Olga tuli sõudmises noorteklassis Nõukogude Liidu meistriks ja isa Peeter kuulus noorena samuti NLi sõudmistippu. Pärast seda oli tegu tublide tervisesportlastega, kes osalesid nii Pärnu aastajooksudel, mängisid tennist kui suusatasid talvel.

“Arvan, et kui vanemad on ees aktiivsed, satud tahes-tahtmata spordi juurde,” nentis naine. “Vanemad küll ei sõudnud enam aktiivselt, aga nad olid võistlustel kohtunikud ja siis olime kõik kolmekesi võistlustel kaasas. Olime kaatris, ninapidi juures.”

Talvel võeti lapsed kaasa metsa suusatama, suvel viidi aastajooksudele. Allas teab, et lastejooksul osales ta esimest korda kaheaastasena.

Seitsmesena viis isa Aliisi tennisetrenni, kuid pikapeale sai neiu aru, et see mäng ei ole temale. Mõni aasta hiljem selgus hoopis, et tüdrukus peitub andekas kergejõustiklane. “See ala meeldis mulle rohkem, oli lõbusam ja mitmekülgsem,” meenutas Aliis Allas. “Suure grupiga treenimine meeldis mulle rohkem kui mingi individuaalala.”

Kui algul proovis neiu mitut ala ja tegi isegi seitsmevõistlust, siis hiljem keskendus ta olude sunnil kaugushüppele.

16aastasena tuli sellelegi lõpp, sest tüdruku põlved ei pidanud nädalas viis–kuus korda treenimisele vastu. “Kõhr kulus suurte koormustega ära, ei saanud enam joosta ja seetõttu käisin hiljem kolm korda lõikusel,” rääkis Allas.

Väikerahvaste Euroopa meister

Nii tekkis suurema osa elust aktiivselt sporti teinud neiul juba teismelisena ühtäkki kummaline olukord, kui ta ei saanud enam sporti teha.

“Kui oled harjunud tegema ja ühtäkki enam ei saa – see oli mulle üsna kurb aeg,” kinnitas Allas. “Siis kuulsin raadiost kogemata squash’i-reklaami ja mõtlesin, et lähen proovin. Alguses pidasin squash’i kergejõustikust ohutumaks, kuid millalgi vigastasin seal lõplikult põlve.”

Seinatennis võitis kohe Allase südame ja ta hakkas sõpradega seda iga päev harrastama, unustades end Mai squashiklubisse kohati tundideks mängima.

“Tennise juurde mind tagasi ei kiskunud, squash on põnevam: see on kiirem ja peab rohkem kavaldama,” põhjendas naine. “See on mitmekülgne ja lõbus mäng. Arendab kõvasti vastupidavust, reaktsioonikiirust ja koordinatsiooni. Mängus tekib hasart ja muidugi põletab see kõvasti kaloreid. Squash’is ei olegi alati kasu sellest, kui oled vastasest tehniliselt parem. Vahel mängib rolli kavalus. Üks mu õpilastest ütles, et squash on nagu sudoku ilma mõtlemisajata. Tuled pärast tööd, taod palliga seina ja lased endast selle looma välja.”

Et Pärnus pole kunagi squash’i-treenerit olnud, on tulnud siin kõike õppida omal käel.

“Läksid klubisse mängima, vahepeal tuli mängijaid juurde ja nii muudkui mängisid, vahel isegi neli tundi päevas,” meenutas Allas. “Ja nii iga päev.”

Allas tuli korra, 2009. aastal Eesti meistriks ja on korduvalt jõudnud esikolmikusse. “Kui 2009. aastal võitsin, ei tulnud see kindlasti lihtsalt,” rääkis ta. “Siis oli pikka aega üks neiu Eestis valitsenud ja mul oli tollal suur eesmärk talle ära teha. Kahel viimasel aastal olen olnud teine ja kolmas.”

Allas osales tänavu esimest korda Soomes Euroopa individuaalsetel meistrivõistlustel, kus sai 19. koha. Samuti on ta Eesti rahvuskoondise alaline liige. 2006. aastal võitis Eesti naiskond Euroopa rahvuste karikavõistlused, mis kujutavad endast väikerahvaste EMi. Kolm aastat hiljem tuldi samal turniiril kolmandaks.

“Kui 2006. aastal võitsime, oli see päris suur asi,” nentis Allas. “Tase oli seal ikka paras. Kõik teevad ju trenni ja eks tase tõuse ikka aastatega igal pool. Just Baltimaades on viimastel aastatel harrastajate hulk kõvasti suurenenud. Hiljuti oli Riias väga suur võistlus, kus oli kokku üle 100 osavõtja Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt ja Soomest. See näitab ala arengut.”

Allase teada on Euroopas seinatennis kõige populaarsem Inglismaal, kus mäng leiutati. Väljaspool Euroopat harrastatakse seda rohkem USAs, Pakistanis, Egiptuses ja Austraalias. Ala laia levikut näitab fakt, et meeste Euroopa meistriks tuli tänavu hoopis soomlane.

Squash on korra olnud olümpiakavas, 1908. aasta Londoni olümpiamängudel, kuid Allase andmeil teeb ala rahvusvaheline organisatsioon kõva lobitööd, et saada seinatennis 2020. aasta olümpiale vähemasti näidisalaks.

Kas Allas ise seni aktiivselt seinatennisega jätkab, ei osanud ta veel öelda. Samal ajal on squash mäng, millel puuduvad vanusepiirangud ja kui otseseid tervisehädasid ei ole, ei sega sellega tegelda miski.

Tõeline maailmarändur

Allas on elanud aktiivset elu squash’i kõrvaltki. 2007. aastal võttis sportlik naine kätte ja sõitis Hollandisse racketlon’i maailmameistrivõistlustele. Tegu on alaga, mis koosneb neljast mängust: squash’ist, tennisest, sulgpallist ja lauatennisest. Allas saavutas oma grupis 16 osaleja seas neljanda koha ja Eesti koondvõistkond oli MMil kokkuvõttes kümnes.

Pärast Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetamist õppis Allas Tartu ülikoolis füsioterapeudiks, kellena ta töötab Pärnus osaühingus Biodesign, mis on keskendunud liiklusõnnetuses viga saanute taastusravile.

Pärast ülikooli tegi näitsik rahutu hingena aga maakerale tiiru peale, töötades kaheksa kuud ristluslaeval.

“Alguses töötasin seitse kuud Küprosel erakliinikus füsioterapeudina,” avaldas Allas. “Pärast seda tulin koju, aga tahtsin veel rännata ja nii kandideerisin tööle firmasse, mis pakub kõikjal maailmas kruiisilaevadele spaateenust. Mul vedas: sain tööle laevale, mis teeb kruiise ümber Maa. Seal töötasin kaheksa kuud massöörina, sellest neli kuud oli ümbermaailmareis. Ei olnud kerge, tööpäevad ulatusid tihti 11 tunnini, kuid ootasin iga päeva, sest olime jälle uues kohas. Tänu sellele olen külastanud Mumbaid, Dubaid, Sydneyt. Käinud Prantsuse Polüneesias, Bora Boral, Lihavõttesaarel.”

Siis otsustas Allas kindlale maale tagasi pöörduda ja naasta Küprosele, kus ta töötas füsioterapeudina veel poolteist aastat, enne kui koduigatsus sai temast võitu ja ta naasis kolm aastat tagasi Eestisse.

Kodunt eemal olles ei unustanud pärnulanna sportimist ja hoidis oma vormi Küproselgi, käies seinatennist mängimas, jõusaalis ja jooksmas.

Kuigi Allas squash’is suuri eesmärke ei sea, kohtab teda endiselt sageli Pärnu Mai squashiklubis harjutamas ja tõenäoliselt annab ta soovijatele samas pisikut edasi sel sügiselgi.

Enne seda aga ajab Allas Pärnu squash’i-mängijad kokku, et suure seltskonnaga osaleda 2. septembril Jüri Jaansoni kahe silla jooksul.

Mis on squash?

Seinatennis ehk squash arenes välja rackets’i-nimelisest mängust, mis tekkis 19. sajandi alguses Inglismaal Londoni vanglas.

Reketi- ja pallimängud olid tol ajal väga populaarsed ja oma igapäevase treeningu käigus hakkasid vangid palli reketiga vastu seina lööma.

1820ndatel levis rackets Inglismaa koolidesse, muu hulgas Harrowsisse, mida loetaksegi squash’i sünnikohaks. Nimelt avastasid Harrowsi õpilased, et kui rackets’i-pall augustada, siis vastu seina põrgates läheb pall laiaks (ingl squash) ja tekib palju eri löögivõimalusi. Ühtlasi nõudis see mängijatelt suuremat pingutust, sest enam ei saanud oodata, kuni pall tagasi põrkab nagu rackets’is.

Eestisse laienes squash 1993. aastal, kui Tallinnas Harjuoru võimlas avati Eesti esimene seinatenniseklubi.

Squash’i mängitakse väljakul mõõtmetega 9,75 x 6,4 meetrit. Põranda kohal peab olema vähemalt 5,64 meetrit vaba ruumi. Väljaku põrandad on puidust, seinad üldjuhul betoonist, kuid kasutatakse ka tugevat lamineeritud saepuruplaati. Väljaku tagasein tehakse tavaliselt karastatud klaasist.

Seinatennisereketeid valmistati algul puidust, hiljem alumiiniumist. Tänapäeval on põhiliselt kasutuses grafiidist või grafiidisegust reketid.

Squash’i mängitakse kummipalliga, mille diameeter on umbes 40 millimeetrit ja kaal 24 grammi. (Vikipeedia)