Teatriimega Pärnus ei koonerdatud

Muusik Lauri Saatpalu näitas end uuest küljest – võimeka näitlejana. VAT Teatris tänavu mais esietendunud monolavastuses “Rekvisiitori tähetund” kehastab ta rekvisiitorit, kes ootamatult rambivalgusesse satub. Foto: Ants Liigus

Pärnus teist korda toimunud monoteatrite festival „Monomaffia“ üllatas tänavu nii lavastuste ja esinejate kõrge kunstilise kvaliteedi kui erakordselt suure publikuhuvi poolest.

Kõik kümme festivali põhikavva valitud lavastust pakkusid midagi uut ja omanäolist, olgu siis artisti isikupära või originaalse teksti näol. Off-programm seevastu meelitas vaatajad teatrihoonest välja vana vangla müüride vahele, lastes ühtlasi sisse elada Pärnu mineviku süngemasse poolde.

Kokkuvõttes leidus kõigil kolmel festivalipäeval teatrit igale maitsele, esindatud olid nii revüüd ja püstijalakomöödiad kui tõsisemad hingelised sisekaemused.

Eksperimenteeriti nii sõna, laulu kui tantsuga; materjaliks kas näitlejate enda loodud tekstid, klassikalised näidendid, müüdid või traditsioonidel põhinevad lood.

Jaotaksin nähtud lavastused kahte kilda, kuid seekord mitte žanri, vormi või käsitletava ainese, vaid mõjujõu alusel.

Esimesse kategooriasse kuuluvad lavastused, kus näitleja mängib küll tehniliselt perfektselt, kuid ometi jääb kogu laval toimuv vaatajale kaugeks ja raskesti jälgitavaks, jättes ta saali õnnetult üksi.

Veetlevalt hullumeelne tulemus

Teise kategooriasse paigutan lavastused, mis (näitleja meisterlikkuse kõrval) pääsevad aktiivselt mõjule, puudutades vaataja hinge sügavamaid soppe. Niinimetatud teise kategooria lavastusi nägi „Monomaffial“ päris mitu.

Üks festivali naelu rootslanna Charlotte Engelkes (Suure Kirsi ehk grand prix’ laureaat) köitis publikut juba oma tosin aastat repertuaaris püsinud ja üleilmse tuntuse saavutanud revüüliku lavastusega „Magus“, mis ennekõike avas artistlikkuse olemust.

Engelkes kompas ja mängis sõna-, tantsu- ja muusikateatri vaheliste piiridega, jõudes vaimuka ja veetlevalt hullumeelse tulemuseni. Kuigi meile jutustati nagu muu seas lugu kellestki juhataja naisest, saime tegelikult osa Engelkesi kui artisti isiklikust kogemustepagasist, tema tehnilisest meisterlikkusest ja šarmantsusest.

Saksa näitleja Alexej Boris (Väikese Kirsi laureaat) hämmastas Aristophanese antiikaegses näidendis „Lysistrata“ kõigepealt oma erilise võimega mängida suure tegelaskonnaga näidendit üksi ette nii, et vaatajal tekkis kerge vaevaga tervikpilt tegelastest, dialoogist, loost, tegevuskohtadest.

Boris avaldas muljet oma erakordse oskusega kujutada suurt hulka tegelasi (olgu need siis mehed või naised) nappide vahenditega (oma hääle, žestide või kehahoiakuga).

Lugu seksistreiki korraldavatest naistest eesmärgiga oma mehi sõjast eemal hoida omandas Borisi esituses tugeva groteski maigu. Näitleja suurepärane parodeerimisoskus ja artistlik sära hoidsid vaatajat oma lummuses algusest lõpuni, muutes antiikaegse näidendi tänapäevaselt elusaks.

Saatpalu üllatas

Muusikuna tuntud Lauri Saatpalu (Väikese Kirsi ja publikupreemia laureaat) üllatas Pärnu publikut „Rekvisiitori tähetunnis“, näidates ennast täiesti uuest küljest.

Saatpalu kujutas lihtsat lavatöölist, keda alati on saatnud unistused, varjatud anded ja ambitsioonid olla kord ise rambitule valguses. Ta maalis täiusliku pildi inimesest, kelle elu õnnelikumad hetked (ootamatu võimalus esineda, näidata, milleks ta õigupoolest võimeline on) ei jätnud vaimustamata saalisistunutki, samal ajal kui traagilisemad noodid (teostumatud unistused, õnnetu armumine või koondamisteade) tekitasid publikus kaastunnet.

Saatpalu avas oskuslikult ja äärmiselt orgaaniliselt ühe tegelaskuju eri tahud: näitlejaile lava ette valmistavast tagasihoidlikust rekvisiitorist sai ainsa hetkega võimekas artist, kes oma teatris töötatud aastate vältel on õppinud üllatavalt hästi valdama laulu-, tantsu- ja draamakunsti spetsiifikat.

Imega ei koonerdatud

Siirusega lummasid „Lend“ ja „Eesti mees ja tema poeg“. Esimeses tekitas elevust kõigepealt lavaruum ise: publik paigutatakse istuma lennukisalongi, mis heliefektide (näiteks lennuki õhkutõusmise hääl) abil tekitas reaalse „lennukitunde“.

Etenduse alguski jäi seetõttu märkamata: „kaasreisijate“ seas sisenes lennukisse populaarne Läti näitleja Andris Bulis, võttes justkui möödaminnes, igavuse peletamiseks kontakti oma reisikaaslaste - publikuga, et jutustada lugusid oma lapsepõlvest, unistustest, elu mõttest.

„Eesti mees ja tema poeg“ pälvis tähelepanu esmalt Peep Pedmansoni vaimuka, isaksolemise üle mõtiskleva tekstiga, mis kirjutatud spetsiaalselt selle esitajale Sepo Seemanile. Seemani esituses muutus tekst ehedaks ja elusaks, mängima hakkasid varjundid ja pooltoonid.

Taavi Teplenkov lavastuses „Kõik on täis“ tekitas enim paralleele Alexej Borisiga, sest temagi ülesanne on üksi ette kanda lugu, milles ühtekokku umbes 40 tegelast. Kui aga Boris moondus kujutatavateks tegelasteks, kasutades selleks kogu oma keha, siis Teplenkov piirdus peamiselt häälega, mis loo seisukohalt end igati õigustas: koosneb ju lavastus pelgalt telefonikõnedest.

Publikut ei jätnud kõnetamata „Seela Sellagi“, vaatamata lavastuse mõningasele kommertsimaigule ja artisti apelleerimisele naerukohtadele. Püstijalakomöödia puhul see end küll õigustab.

75aastase Soome näitlejanna Seela Sella äärmine vitaalsus ja mängulust, tema teravmeelsed mõtisklused vanaduse üle tänapäeva ühiskonnas panid publiku talle aktiivselt kaasa elama.

„Kogu kupatus“, „Kontrabass“ ja „Lilled Algernonile“ jäid muude lavastuste kõrval mõnevõrra kahvatuks, vaatajad ei tunnetanud siin nii vahetult oma osalust. Tehniliselt oli kõik perfektne, aga midagi jäi puudu.

Kuid see „midagi“ ju ongi see, mis vaatajat teatris lummab, haarab ja kütkestab, nimetame seda teatriimeks. „Monomaffia“ festival tervikuna sellega õnneks ei koonerdanud.