/nginx/o/2012/08/23/1283806t1hf30c.jpg)
The Darknessi uus plaat ei ole mõeldud kummutama Platoni ja Sokratese filosoofiat, see ei paku hingele lohutust ega ajule toitu. „Hot Cakes“ on viimane album, mille poole pöörduda helikunstist midagi sügavamat otsides. Aga kas muusika ei peakski olema eelkõige meelelahutus?
Läikiva laserketta plaadimasinasse sisestanud, täitub ruum lõbusa lolluse, roosa suitsu ja sädelevate litritega. „Hot Cakes“ paneb tormama kapi juurde, et leida lillad alt laienevad püksid ja neid jalga surudes rokkida, nagu poleks homset.
The Darknessi viimasest albumist on küll korralik hulk vett merre voolanud, kuid nüüd on poisid tagasi, lõbusamad ja kainemad kui kunagi varem, valmis pakkuma glamuurset rock’n’roll’i ajastul, millesse see päris hästi ei sobi.
„Everybody Have a Good Time“ võtab suurepäraselt kokku bändiliikmete elufilosoofia: tähtis on sokid jalast rokkida ja murepilved mälust kustutada. Loo muusikavideo annab topeltkinnituse, et tegemist on äärmiselt hea huumorisoonega kollektiiviga, kellele pole mingi probleem panna karu sületantsu tegema.
„She Just a Girl, Eddie“ toob eriti hästi esile solist Justin Hawkinsi kuulsa falseti ja bändi kaubamärgi – suitsevalt kuumad kitarrisoolod. Tempoka loo muudab veel kurioossemaks fakt, et Hawkins kirjutas pala, pidades silmas bändiliikme kunagist tüdruksõpra.
„Keep Me Hangin’ On“ kõlab professionaalsemalt kui suur osa ülejäänud albumist. Instrumentaalsoolod meenutavad küll liiga palju liftides ja kruiisilaevadel mängitavat muusikat, kuid parematel hetkedel õhkub vokaalosast küllaldaselt süngust ja draamat, et paigutada The Darknessi looming samale plaadiriiulile ansambli Queen omaga.
The Darknessi vastne album on üsna etteaimatav, kuid kindlasti mitte igavalt tuttavlik. Midagi muud me sellelt ei ootakski.
Ometi peab kuulaja olema tänulik nende võimele siduda kokku varasema muusika killud ja tulla tagasi, täitmaks auku, mille selle bändi lahkuminek tänapäeva muusikas tekitas.
„Hot Cakes“ ei ole nii pretentsioonikas kui „One Way Ticket to Hell ... and Back“ ja mõjub selle tõttu palju siiramalt. Pärast viimaseid kitarririffe jääb keelele vaid positiivse rock’n’roll’i maik. Tundub, nagu oleksid muusikud leidnud üles enda mojo, hea suhtumise ja saaksid koosmusitseerimisest tõesti naudingu.