Pärnu Rotary klubi Noortefond algatas Pärnu sümboli leidmiseks ideekonkursi, mis iseenesest on tore nagu mis tahes linna head kuvandit loov (praegu pigem taastav) ettevõtmine. Samal ajal tekitab konkurss kiusliku küsimuse: mis siis tuntud sümbolitel viga on, miks mitte need tolmust puhtaks pühkida ja taas ausse tõsta?
Rääkides mujal Eestis Pärnust, ei vaja vist ütlemist, mida, õigemini keda, näevad kaasmaalased suvepealinna sümbolina. See pole just hea kuulsus.
Ometi on Pärnul maailmale pakkuda rohkem ja positiivsema tähendusega märke juba praegu. Viimastel aastatel on just eraalgatused loonud linna püsivad tähised, mis igati väärivad sümbolina kasutuselevõtmist.
Rotary eestvõttel sai Pärnu Raimond Valgre kuju, mille autor on Rait Pärg, ja Pärnu Postimees tasus vana auvõla ning linn sai rikkamaks Mati Karmini loodud Johann Voldemar Jannseni skulptuuri võrra. Usutavasti kannavad mõlemad, nii legendaarne helilooja kui rahvusliku ärkamise üks võtmetegelasi ja Eesti hümni sõnade autor, sümboli mõõtme välja. Kindlasti oleks hea, kui Pärnu saaks juurde veel mõnegi siin elanud olulise inimese kuju, kuid veidi teisel eesmärgil, kui seda on sümboli või märgi otsimine.
Uue kuju või skulptuuri püstitamine võib praegusel ajal osutuda keeruliseks, kuigi muidugi mitte võimatuks. Ehk vajaks kaalumist pigem mõte luua sündmus, mis muutuks elavaks sümboliks ja Pärnu tähiseks. Viljandis võivad küll maasikad olla, kuid selle linna tõeliseks märgiks on ikka folkmuusika festival ja pärimusmuusika ait. Esemeliselt on Pärnu rikastunud küll, sisuliselt on allakäik paraku ilmne.
Pärnusse võib luua pissiva poisi kuju nagu Brüsselis või Merineitsi oma nagu Kopenhaagenis, aga kui linnal sisu pole, pole kasu sümbolitestki.