Kihnu lapsed läksid kevadvaheajale aabetsapeoga

Kihnu kooli direktor Lea Jõgisuu mängis akordioni ja lapsed lõid tantsu. Foto: Urmas Luik

Kihnu keel on kihnlaste emakeel ja selle vastu ei saa massakaski, kes teab nüüd, et “kihnu mua akkan sedäsi kasuma, et üks lae läin preagusõ Kihnu mua asõmõl ukka ning selle laeva kuarõd läin liiva täüde ning sedäsi suan Kihnu mua”.

Sellele põhjaläinud laeva kaartest tekkinud maalapile jõudmist ootab reede hommikul 12 kilomeetri kaugusel Munalaiu sadamas seitsmepealine reisiseltskond. Igaühel kaenlas raamatupakk, astume libisemiskindlat treppi pidi hõljukini, poeme uksest sisse, surume külje külje vastu ja jälgime, kuidas kapten Jaanus Jürivete mis tahes ilmaga üle vee viivale sõidukile tuurid peale keerab.

Hopp! oleme mööda jääd paigast, liugleme vabas vees, nagu poleks talve enam ollagi, imetleme elegantseid luiki ja laseme jääl liugu. Paarikümne minutiga päral, raamatupakid kaenlasse, treppi pidi kaile ja nelja kilomeetri kaugusele koolimajja.

Isa nägu Saar

Koolimajas valitseb veerandi viimase päeva meeleolu. Körtides-troides sebivad lapsed, õpetajad taltsutavad nende õhinat ja eakamad naised, nende hulgas käsitöömeister Ärmä Roosi, istuvad ontlikult saalis.

Eesruumis on kangasteljed ja nende kõrval ühele kuulsamale kihnlasele, Kihnu murraku kogujale, lugude talletajale ning teenelisele kultuuritöötajale Theodor Saarele pühendatud nurk.

Rahvasuus Kaerametsa Veedaks kutsutud mehe pronksbüst troonib trükistega koormatud laua serval.

“Olen ju oma isa nägu?” muigab hõljukiga saarele jõudnud poeg Ilmar Saar ja peatub mõtliku pilguga taisel. Nende profiilid on nagu üks ühele vormitud.

“Täna on kolmanda veerandi lõpupäev, headele hinnetele õppisid …” vaikib saalis sosingi Kihnu kooli direktori Lea Jõgisuu valju hääle varjus.

Neid väga hästi ja hästi õppijaid on nii palju, et koolijuhatajal kulub mitukümmend minutit kõigi kiitmisele.

Kiita saavad ka kaheksanda klassi tüdrukud Birgit Saare ja Mari-Liis Karjam, kes joonistasid võidutööd rahvusvahelisele laste joonistuste võistlusele “Maa värvid”, ja nende juhendaja kunstiõpetaja Eevi Türk.

Ja nagu ühele õigele veerandilõpu aktusele kohane, esinevad laulude ja tantsudega alguses lasteaia- ja siis koolilapsed ning direktor mängib saateks akordioni.

Öökull saalis

Keegi ei pane tähele, kuidas tagareast taandub ukse poole SA Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees ja riigikogulane Mark Soosaar. Aga seda, kuidas saali “lendab” suur öökulli moodi lind, umbes selline nagu aabetsa kaanel, märkavad küll kõik kohe.

“Kuidas ma kihnu keeles olen?” küsib lind mehe häälega.

“Kassipiäga kanakuell!” saab ta mitmehäälse vastuse.

Väike keelekursus: kull tähendab kihnu keeles kajakat, kui aga öelda kassipiäga kanakuell, on teada, et tegemist on kakulisega, öökull kaasa arvatud.

Öökull hüüab laste ette aabetsa kunstiraamatuks muutnud Uno Roosvalti, kujundaja Katrin Kaevu, jutukirjanikud Külli Laose, Evi Vesiku ja Reene Lease ning teise raamatu, “Kihnu Jõnnust Kihnu Virveni” koostaja Svea Aaviku.

“Kõik esimese klassi õpilased siia, saate oma aabetsa kätte,” ütleb koolijuhataja ja Pajo trükikoja värvilõhnase tähti-pilte-jutte täis raamatute virn kahaneb laualt.

Ääretult tagasihoidliku olemisega kunstnik Uno Roosvalt räägib, kuidas tema 1960. aastatel Kihnu sattus ega teadnud varem sellest saarest midagi.

Mälestused piltidel

“Hakkasin Kihnu pilte juba varem kataloogi jaoks koguma, aga illustratsioonid on tehtud iga tähe järgi ja siis ligilähedane töö sinna juurde, et näidata lastele saare loodust, kui ilus see on ja kuidas ta on aastaid tagasi olnud,” jutustab pildimeister. “Eelmisel aastal käisin siin ringi, nägin, kui palju on maastik muutunud, varem oli sadam kaluripaate täis … Aga eks nüüd tule jälle uued objektid ja uus aeg, aga tore on, et selline kultuuri osa on säilinud ja seda püütakse talletada.”

Lugudekirjutaja kolmikul on kaante vahel aasta töö, sõnade mõtlemisest kunstnikuga mõtte kokkukasvatamiseni.

“Näiteks v-tähe jutt. Roosvaltil oli maalitud “Kihnu viis”, kõrgetasemeline kunstiteos, et ta siia sisse tuleks, sai mõeldud jutt selle järgi, Veeda ehk Theodor Saar mängis viiulit, see on tema juurde kuuluv asi ja sobib hästi siia,” avab suurepärase tulemuseni jõudnud koostöö telgitaguseid kooliõpetaja Evi Vesik.

“Teine asi oli “kõva pie”, see on puak, kihnu keeles tuletorn ehk majakas, Roosvaltil oli Pitkäna tuletornist maal, ja teine tähtis sõna on puat - nende kahega sai see jutt kirjutatud,” seletab kooliõpetaja Külli Laos.

Ennenägematu ja esimese kihnukeelse aabetsa kui kooliõpiku kokkupanijad arvavad, et see sobib esimese klassi teise poolde, kui laps mõistab lugeda, või siis teise klassi algusesse. “Lugõmiku” aeg algab kolmandast klassist.

Sadamasse tagasiteel annab kevad endast Kihnus aimu hõbedaste urvatibudega. Hõljuk on ootel, paarkümmend minutit hiljem astume Munalaius kaile.

Homme kell kolm pärastlõunal algab pealinnas kunstimuuseumis UNESCO vaimse kultuuri meistriteoste nimekirja kantud Kihnu kultuuri päev. Raamatute autorid annavad autogramme, jäise mere tagant on kohal Kihnu Virve ja Ärmä Roosi.