Alevi kalmistust koledalt ja kaunilt

Esiplaanil on moslemi kalmistu, kus asus vene ajal käimla, tagaplaanil juutide kalmistu, millelt rööviti Saksa ajal vasest mälestusplaadid. Foto: Urmas Taul

Kunstiajaloolane ja muinsuskaitsespetsialist Eduard Rajari juhatas seekordse kalmisturetke sisse surnuaia peavärava asemel Suur-Jõe Selveri poolsest küljeväravast.

“Eestis pole palju Pärnu Alevi kalmistuga võrdseid vanu surnuaedu, mis saavad kiidelda sellise hulga säilinud hauatähiste, vanade ristide, hauamonumentide ja sepistatud piirdeaedade või malmivalupinkidega,” väljendas Rajari uhkust oma uurimisobjekti üle. (Tema lühikokkuvõte Alevi kalmistule maetud kultuuri- ja ühiskonnategelastest, õpetlastest, kuulsatest kaupmeestest ja tuntud baltisaksa ning eesti peredest võtab enda alla kiirköitjasse sätitud poolsada lehekülge, T. K.)

Otsustasime ajada Alevi kalmistul jälgi, mis pajatavad tavatust, kohati koledast, kurbkoomilisest ja liigutavastki. Ja olgu ette öeldud: ei saanud me kümnendikkugi kalmistust läbi käia, kui ümberjutustamise väärset kogunes rohkem, kui korraga lehte mahub, mistap andsime lubaduse tulevikus sel kalmistul veel ringi vaadata.

Juudi ja moslemi kalmistu kurbloolisus

“Kui Alevi kalmistu 1773. aastal rajati, jagati selle ala kahe luteri koguduse, saksa Nikolai ja eesti Eliisabeti koguduse vahel,” alustas Rajari. “Peale selle liideti kalmistu piirialale Pärnu juudi ja moslemi koguduse surnuaed. Need asusid kõrvuti ja on alles ning sinna me esmalt lähemegi.”

Mõni samm kalmistu külgväravast jõe poole seisatasime lameda ristkülikukujulise betoonpõranda ees, mida asjatundmatu pilk võiks pidada milleks iganes, matmispaigaks küll mitte.

“Siin asuski Pärnu väikesearvulise moslemi koguduse surnuaed,” tähendas Rajari. “See väike ala oli piiratud vanasti kolme–nelja meetri kõrguse plankaiaga, millele oli okastraat ümber veetud, ja plangud roojaga määritud, et uskmatu pilk ega – hoidku jumal! – jalg seda matmispaika rüvetama ei pääseks.”

Rajari rääkis, et kui moslemid Pärnust lahkusid, betoonisid nad omaste matmisala servast servani, ehitades kalmudele otsekui kaitsva katuse. Aga oh õnnetust, ateistid on betoonistki kõvemad. Ja kui juba rüvetama hakata, siis täiega!

“Nõukogude ajal avastas kohalik kommunaalosakond, et näe, ilus vundament surnuaeda valatud, täpselt paras koht välipeldikute rajamiseks,” jutustas Rajari.

Vaatasin rääkijat, et ehk viskab nalja, aga mees oli surmtõsine.

“Moslemite haudade kaitseks valatud betooni puuriti augud ja pahaaimamatud inimesed lasid loomulikest vajadustest need täis,” sõnas Rajari ja pöördus minekule, et kümmekonna sammu järel osutada reale sammaldunud hauatähistele, mis mitmes reas kalmistusügavusse looklevad.

“Siin on Pärnu juudi surnuaed, mis on üks paremini säilinud omasuguseid arhailisi juutide matusepaiku Eestis,” ütles Rajari. “Sellel kalmistul läks halvasti varem, kui moslemite surnuaed rüvetati. Nimelt eemaldas Saksa okupatsioonivõim juudi kalmudelt vaskplaadid maetute heebreakeelsete nimede ja daatumitega. Nii me vaevalt saame teada, kes siia maetud on.”

Üks kalmudest juudi kalmistul on väike hauakamber, mida võiks kirjeldada kui suurt külili lükatud kivikasti, nii et hauakambri üks külgi on avatud. “Selles kambris on elanud kodutuid, siit seest leidsime pehme aseme ja vähesed isiklikud asjad, kord koguni passi ja pangakaardi, mille kodutu meid nähes kiirustades maha jättis,” seletas Rajari. “Minu teada sai see mees endale viimaks inimese moodi kodugi. Korralik mees oli.”

“Inimene elas juudi hauakambris?!”

“Vähemalt ühele Pärnu mehele oli see mõnda aega kodu.”

Schmidti kabeli allikas ja võreuks

“Kui Alevi kalmistu rajati, plaaniti kalmistule hauakabelite rida, valmis ehitati neist aastail 1779–1845 kaheksa, alles on neli. Kõige ilusam neist kuulus Pärnu kuulsale kaupmeeste suguvõsale Schmidtile,” rääkis Rajari valge kena kabeli ees peatudes. “Kabel renoveeriti 1990. aastatel Schmidtide rahaga, kuid siis see rüüstati ja renoveeriti uuesti. Sellesse kabelisse pole kedagi maetud, üks põhjusi võis olla kabelitesse matmise kombe hääbumine 19. sajandil. Või hoopis see, et kabeli alla sattus allikas, mida tollal keegi ei osanud sulgeda. Kabelit kasutati perekonna palvelana, nüüd on korraldatud seal matuseteenistusi.”

Rajari juhtis tähelepanu Schmidti kabeli ilusale värvilisele uksele, öeldes, et Saksa kultuuris ei kardeta kalmistutähiseid värvida, need on kunstipärased ja tihti pigem ilmelt rõõmsad kui rusuvad ja sünged, nagu näiteks vanad katoliku kalmistud. “Selline on vana Saksa traditsioon, mis Baltimail väga hästi säilis,” tähendas muinsuskaitsespetsialist.

Kullassepa haud ja varastatud ingel

Siis jäi Rajari seisma ilusa mustast marmorist hauasamba ees. “See haud kuulus ühele Pärnu kullasseppade perekonnale,” tähendas ta.

“Karpov?” küsisin, lugenud marmorpinnalt kuldsete tähtedega kirjutatud nime.

“Ei-ei, siia on peale maetud,” vastas Rajari. “Pealematmine toimus 1951. aastal, siis polnud vanad hauatähised seadusega kaitstud nagu tänapäeval ja kullassepa nime asemele on hilisema lahkunu nimi raiutud.”

Natuke maad kullassepa monumendist eemal peatusime valgest marmorist hauatähise ees, mida poole sajandi eest kaunistas väike inglikuju.

“Mulle räägiti, et see kuju kadus 1960. aastatel,” rääkis Rajari. “Siin käinud keegi vanem naine inglikuju ees risti ette löömas. Ühel ööl läks kuju kaduma. Inglikujusse kiindunud naine sestpeale siin enam ei käinud.”

Armastusest sündinud aed

Jõudsime oma teekonnal silmatorkavalt ilusa matmispaika ümbritseva juugendliku sepisaia ligi.

“Legendi järgi maeti siia sadakonna aasta eest noorik, kelle peigmees läinud maailma rändama, oli aastaid kodunt eemal ja kui naasis, leidis eest murest murtud kihlatu, kes suurest jällenägemise rõõmust suri,” jutustas Rajari. “Räägiti, et siia oligi ainult see üks naine maetud. Nii et armastusest sündinud aed.”

Siinkohal käis klõpsatus ja diktofon andis teada, et lindi mõlemad pooled on juttu täis salvestatud.

“Peame Alevi kalmistust veel kõnelema, palju jäi rääkimata,” panin Rajarile ette.

“Sellest kalmistust võiks rahumeeli mitu raamatut kirjutada,” vastas teekaaslane muiates.