Aed tahab sügisel väetisega turgutamist

Et puud ja põõsad järgmisel aastal taas rikkalikult saaki kannaks, on vaja neid sügisel väetada. Foto: Ants Liigus

Augusti lõpupäevadel on just paras aeg väetada oma aiataimi, et need karmi talve kergemini üle elaks ja tuleval aastal head saaki kannaks.

Väetisemüüjate jutu järgi ärkavad inimesed tavaliselt septembri keskel ja siis läheb lahti suurem väetiste ostmine. Tegelikult oleks hea see töö varem ära teha, mõne taime puhul on praeguseks parim aeg juba möödas.

“Kõige magusam aeg sügiseseks väetamiseks on augusti teine ja septembri esimene pool,” ütles Eesti väetisetootja Baltic Agro müügiesindaja Silja Kreen.

Loomulikult oleneb palju sügisilmastki. Kui muru on veel oktoobris ilus roheline, võib seda vabalt väetada, sest kuni rohulible roheline, omastab see ka toitaineid.

Kohe pärast saaki

Sügisväetamisega hõlbustame taimede talvitumist ja seetõttu väetatakse ilutaimi ja muru augustis ja septembris, et taimed jõuaksid vajalikud toitained omastada enne kasvuperioodi lõppemist.

Maasikatele, marjapõõsastele ja viljapuudele peaks andma sügisväetist kohe peale saagi koristamist, sest taimed hakkavad siis järgmise suve saagiks õiealgeid moodustama ning vajavad lisatoitu.

Ehkki maasikaid oleks tulnud väetada mitu nädalat tagasi, pole hullu, kui alles nüüd see töö ette võtta, sest väetatud taimed on külma- ja haiguskindlamad. See-eest vaarikad on just marjakandmist lõpetamas ja sel nädalavahetusel võiks neile küll juba väetist anda.

Põhjamaades ei soovitata kasutada lämmastikuga sügisväetist, see muudab taimed külmaõrnaks. Lämmastik võibki olla talvel üheks taimede hukkumise põhjuseks.

Kui aiataimedele peaks sügisel andma väetist, milles pole üldse lämmastikku, siis muruväetises võiks seda siiski mõni protsent olla.

Kindlasti tasub sügisel väetada okaspuid, samuti kõiki neid taimi, mis tänavu istutatud.

Muru ja püsikute ning mitmeaastaste õistaimede puhul peab väetise laotama ühtlaselt üle kogu väetatava pinna. Väetisepakkide peal on kirjas, kui palju seda eri taimedele raputama peab. Paljud aiapidajad kipuvad väetama tunde järgi, kuid numbreid tasub siiski järgida. Eriti tundlikud on ses suhtes okaspuud ja neile peab väga täpselt väetist doseerima, seevastu roosidel on lubatud doseerimisvahemik lai. Näiteks Baltic Agro sügisväetist tuleb okaspuudele panna 40 grammi ruutmeetrile, rooside alla võib aga panna 40-80 grammi. Et lihtsam oleks arvutada, võib meelde jätta, et üks kuhjaga supilusikatäis vastab 20 grammile.

Kobesta mulda

Mõistlik oleks külvatud graanulid kohe mulla sisse kobestada. Nii omastavad taimed väetist paremini. Ka väetamisjärgne kastmine aitab toitaineid paremini taimede juurteni viia.

Sügisel algab taas suur taimeistutuslaine. Enne istutamist võiks väetist segada ühtlaselt pinnase või viljaka mullakihi hulka nii umbes 15 cm sügavuselt. Puude või põõsaste istutamisel on soovitatav laotada väetis laiali puu või põõsa võra alla võraalusest ümbermõõdust pisut suurema raadiusega.

Aeda soovitatakse väetada nii kevadel, suvel kui sügisel. “Sügis- ja kevadväetis on täiesti erinevad ja vajalikud mõlemad. Kevadel anname taimedele elujõudu ja siis peab väetises lämmastikku olema, aga sügisväetised aitavad talvituda ja haigustele vastu panna,” rääkis Kreen. “Kui ei ole võimalust kogu aeg väetada, siis pigem jätta suvel vahele. Eestis on kevadine ja sügisene väetamine väga olulised.”

Paljud inimesed pelgavad tänapäeval liigset keemiat enda ümber ega julge omakasvatatud taimi “mürgitada”.

Kreen kostis selle peale, et enamik väetiste toorainest on loodusest pärit. “Väetamine on loomulik viis anda loodusele tagasi see, mis sealt laenuks võetud,” sõnas ta. “Samad toitained, mis väetisega mulda viiakse, leiduvad ka inimestes, loomades ja taimedes. Aastaid kurnatavates muldades tekib toiteelementide puudus ja taimede kasv pidurdub. Juba ühe elemendi puudus võib põhjustada ülejäänute mitte omastatavuse.”

 

Toitained

Fosfor ergutab taimede juurestiku kasvu, mõjutab taimekasvu ja õitsemist.

Kaalium soodustab suhkrute ladestamist, suurendab taimede külma-, põua- ja haiguskindlust.

Kaltsium parandab pinnase füüsikalisi ja keemilisi ning bioloogilisi omadusi ja suurendab taimede nakkuskindlust.

Magneesium kuulub klorofülli – taimede rohelise värvaine – koostisesse, seega on oluline fotosünteesis.

Väävel määrab ära korrapärase taimekasvu, suurendab taimede haigus- ja kahjurikindlust.

Mikroelemendid (boor, vask, raud, mangaan, molübdeen, tsink) osalevad taimede eluprotsesside reguleerimises ja kannavad hoolt taimede terve ja kauni välimuse eest.