Veel mõni päev ja Supeluse tänava raamatuantikvariaadil on aeg minna talvepuhkusele.
Supeluse raamatuantikvariaat - doos nostalgiat
Et siis tuleva aasta suvel jälle paariks kuuks uksed avada ja nostalgiajanustele lugemist pakkuda.
Poe omanik, nakatava naeruga, alatasa ninapidi raamatusse kaevunud Ardi Sahhatševski on pärit Taaralinnast, aga elanud tosin aastat Pärnus.
Viiel päeval nädalas müüb ta Vanal turul vanavara ja kui on suvi, siis põrutab sealt pärastlõunaks Supelusse kirjanduse keskele.
Südamelähedased on mõlemad – nii antiik kui raamatud. Esimene toob vorsti leivale, teine aga või nende kahe vahele, sest raamatuäri on pigem hobi kui teenistus. Rikkaks ei tee, hää kui nulligi tuleb.
Esmalt müütas mees lugemismaterjali Pärnu rannas. Täpsemalt mudaravila müüri taga. Egas Sahhatševski ise mere äärde tükkinud, aga üks teine Tartu bukinist kutsus.
Pikalt rannalised liivariba kõrvalt trükiseid osta ei saanud, sest lektüüriäri jäi linnaisadele ette. Küll ei sobinud müügilauad ja siis jälle -letid. Õpetajaid-targutajaid jagus, kuniks suitsu- ja õlletelgid raamatukaupmehed müüri varjust lõplikult minema surusid.
„Siis ütles Elo Juursalu Pärnu linnavalitsusest, et raamatuantikvariaadile peab ometigi koht leiduma. Ja viis mind kokku ettevõtja Raivo Tõnismaaga, kes pakkus Supelusse ulualust. Ausalt, müts maha nende ees,“ on Sahhatševski abi eest südamest tänulik.
Siin, suvitajate uulitsas päevinäinud maja esimesel korrusel, lõpetab poeke oma kuuendat töösuve.
Pornost Kauksi Ülleni
Paiknedes suvitajate peamisel liikumisteel, moodustavad raamatuantikvariaadi tuumikklientuuri puhkajad, kellest omakorda märkimisväärne hulk on välismaalasi.
Viimati mainitute jaoks püüab Sahhatševski eri keeltes lektüüri muretseda, ehkki muukeelset kirjasõna pole naljalt saada.
Siiski, pole see valik nigel ühti, kui riiulitelt on võtta kreeka-, hispaania-, portugali-, soome-, rootsi-, inglis-, saksa- ja venekeelseid teoseid.
Sahhatševski pajatab muheldes, et paljud vene keelt kõnelevad inimesed on üle ukseläve tulles skeptilised, kas nii tillukeses poekeses peale eestikeelsete raamatute üldse venekeelset kirjandust leidubki.
Aga olge lahked – tervenisti üks sein kahekümneruutmeetrisest kauplusest on pikitud täis teoseid just nimelt vene keeles. Vaid vali välja ja loe!
Isegi pornoajakirju saab, ehkki neid suurt ei küsita. Vaid mõned välismaa vanamehed ja üks Eesti oma on andnud mõista, et kui juba randaminek, siis võtaks hea meelega pornožurnaali ühes.
Laias laastus jagunebki klientuur kaheks: kas otsitakse midagi rannas lugemiseks või on sihikul midagi kindlat. Nagu näiteks hiljaaegu poodi külastanud portugallased, kes tahtsid „vanas eesti keeles“ kirjandust. Lahkusid Kauksi Ülle setokeelse üllitise ja ühe sajanditaguse lauluraamatuga.
Jagub neidki, kellele piisab, kui tõmmata kopsud vanade raamatute hõngu täis ja õhata „oi, kui mõnus“ ja sättida minekule.
Omanikule endale aga meeldib, et tema poes käivad raamatutega tutvust sobitamas need, kes muidu elu seeski raamatupoodi ei külasta.
„Rullnokk astub randa minnes, õllepurk käes, sisse. Teeb alul nalja, aga kui juttu hakkan ajama, siis oskan temas natukenegi huvi tekitada. Kas ta siit midagi ostab, polegi tähtis. Olulisem on, et mõne kättegi võtab,“ kirjeldab Sahhatševski.
Paluks klassikat!
Aga mida eestlane loeb? Küpsemas eas raamatusõprade eelistused on läbi aastate püsinud muutumatuna. Ikka Albert Uustulnd, Raimond Kaugver, Herman Sergo. Menukas olevat ka Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Ja kes ihkab plaažile paslikku lugemist, sel soovitab Sahhatševski võtta kaasa Jüri Tuuliku Abruka-ainelist proosat.
Mis puudutab noori, siis uskumatu küll, aga tänapäeva noorsugu hindab tõsist kirjandust.
Fjodor Dostojevski, Hermann Hesse, Franz Kafka, Anton Tšehhov, Antoine Marie Roger de Saint-Exupéry, loetleb Sahhatševski suleseppi, kelle loomingut verisulised lugejad temalt kõige enam küsivad.
Suurte inimeste kirjavara kõrval on alati hea minek lastekirjanduse klassikal, nagu näiteks šedöövritel „Totu Kuul“, „Timm Thaler ehk Müüdud naer“, „Naksitrallid“, „Viplala lood“.
Lasteraamat number üks on aga kahtlemata „Karu aabits“. Sahhatševskile teeb kangesti nalja, et see kleiti kandva mõmmipoisiga õpik jätkuvalt ülipopulaarne on.
„Minu teada on „Karu aabits“ eesti keeles üks kõige enam välja antumaid raamatuid. Oli vist 17 trükki ja iga trükk vähemalt mitukümmend tuhat raamatut. Ja ikka seda pole!“ naerab ta.
Lastega emasid kohtab äris kahesuguseid: ühed, kes tirivad poodi eksinud põnni poolvägisi välja lubadusega raamatu asemel jäätist osta, ning teised, kes jahivad järeltulijatele kohustuslikku kirjandust.
Esimest sorti emmed hüüatavad, et „mis neist koltunud raamatutest vahtida, need on kõik kodus või vanaemal olemas“.
Ja pärast imestavad, et laps ei loe, ei mõista Sahhatševski. Sest mõni väike lugeja, kellele päevinäinud raamatuke ilmselgelt üle rahakoti käib, on saanud üllitise kui „esimese doosi“ poe omanikult kingituseks.
Uksepiidal kõõluvale mürsikule teatab poodnik seevastu resoluutselt, et olgu aga rahul, küll leitakse õpetaja antud nimistu järgi kooliks kõik vajalik.
„Ütlen, et kui mitte täna, siis paneme kirja, helistame, otsime-leiame ja hakkad, pojakene, lugema. Ei pääse. Võta, „Meelis“ on siin.“
Raamatud tuleroaks
Kohalikke siia tillukesse raamatuvaramusse ülemäära sageli ei tule. Kui mõni satubki, siis imestab isegi, et kodulinnas selline koht tegutseb. Pärnakad ju kesklinna randa ei väisa – teevad tööd või põgenevad tuhatnelja turistihordide eest maale.
Nagu Sahhatševskigi, kes nüüdseks immigrandist nii palju kohalikuks on saanud, et suvi läbi sama moodi kui kaaslinlased tööd rabab.
„Ja siis ongi pärnakas suvel nagu siiami kass: käpad ja nägu päevitunud, ülejäänud keha valge, sest pole randa jõudnudki,“ täitub poeke taas naerulaginaga.
Töö kasvab üle pea, sest need mõni tuhat raamatut, mis Supeluse antikvariaati mahutatud, on vaid murdosa raamatukaupmehe tegelikust tagavarast. Läänemaal, ühes endises sigalas on hoiul üle 800 banaanikastitäie trükiseid. Oleks rohkemgi, kui kõike, mida rahvas kodust välja viskab, vastu võtaks.
„Alguses ma olin suur raamatupatrioot,“ räägib ta. „Läksin kellegi juurde koju, kus pakuti 500-600 raamatut. Valisin kümmekond välja ja pakkusin sada krooni. Vastati, et ei lähe läbi, pean kõik ülejäänu ka ära viima ja sada krooni võin endale jätta.“
Vahel jällegi nõutakse ühe nõukaaegse teose eest viis eurot ja pannakse suureks imeks, kui vanavarakaupmees seda anda ei täi. Mõistmata, et pakutud teost on Sahhatševskil juba 20 eksemplari.
Nii et, võigas küll, aga muist kogunenust läheb ikka ja jälle kütteks. „Ahjukraamiks“ ongi põhiliselt nõukaajal ilmunud Eesti kirjandus. Mis seal salata, paberihao hulka juhtub ka väärtteoseid. Ent ei osteta neidki enam, sest omal ajal ujutasid arvukad tiraažid-kordustrükid kodud-raamatukogud üle ja täna pole neil enam ostjat ega hoiustamiskohta.
Lehelugeja närve säästes ei hakka nimetama, kui palju raamatuid on Sahhatševski aastate jooksul ahju saatnud. Ise itsitab mees, et Hitler on tema kõrval raamatupõletamises poisike.
Raamatuid tulvab juurde uksest ja aknast. Pole haruldane, kui hommikuks on poe juurde jäetud kolm kasti raamatuid.
Kui palju neist saab tuleroaks? Kole küll, aga keskmiselt 90 protsenti.
Mis seal imestada, kui 80 protsenti eestlaste kodudesse kogunenud nõukaaegsest kirjandusest kattub. Ülejäänu sõltub juba huvialadest, olgu selleks siis näiteks käsitöö, kokandus, sport, film, kunst või miskit muud.
Muu kraam
Ei tasu siiski arvata, et tuhandete sekka üksikuid teemante ära ei eksi. Bukinisti väitel on vanim Supeluse antikvariaadis müügil olnud teos esimene eestikeelne piibel, mis ilmus teatavasti 1739. aastal.
Praegu on poe eakaimaks „raugaks” 1725 trükitud rootsikeelne piibel, mille lunastamiseks tuleb välja käia 80 eurot.
Üldjoontes jääb vanaraamatuäri kaup 1-100 euro vahele. Hinnalisimad on nahkköites eeposed „Kalevipoeg“ ja „Kalevala“.
Tihtilugu pudeneb ajaproovile vastu pidanud teoste vahelt põnevat kraami, sest piiblite ja lauluraamatute põue oli kombeks raha peita. Viis tsaari rubla saja-aastase piibli vahelt avastada pole midagi enneolematut.
Tavalisteks leidudeks võib pidada ka hõbepaberit ja (armastus)kirju. Sageli tuleb ette, et koka-, käsitöö- või muuteemalise kirjavara vahele on keegi kogunud vastavasisulisi ajaleheväljalõikeid. Need saab raamatu uus omanik ostuga kaasa.
Sahhatševski kauplusse sätitud muu krempel, nagu märgid, nõud, noodid, pisemad tööriistad, maalid, kellad, vinüülplaadid, samovar ja nipsasjad, on väljas pigem interjööri kui erilise müügiedu pärast.
Aga omad ostjad on neilgi.
Vinüülplaate rändab nii raamitult seinale kui mõne melomaanist kollektsionääri kogusse. Nõukogude plaaditööstuse toodang on välismaalaste seas hinnatud kogumisobjekt.
Metallist rinnamärke, mida jagub poe ette õuegi, hoiab Sahhatševski tallel puhtalt nostalgiast. Oli ju ennevanasti igal õigel eestlasel paariruutmeetrine märke täis vaip seinal. Pealegi pole ta multifilmi „Nu, pogodi!“ tegelasi või rahvarõivastes tüdrukuid kujutavaid plekkmärke suutnud müüa kusagil mujal kui Pärnu rannas.
Hea sõber ja bibliofiilist ametivend Olaf Esna kipub seetõttu vahel Sahhatševskit tögama, et tollel on „kurat, nagu juudi pood“.
Aasimine võtab Sahhatševskil suu muigele, sest isa poolt voolabki tal soontes juudi verd, mistõttu peab ka äri tavapärasest särtsakam ja lõbusam olema.
Esnast kõneldes ei ole Sahhatševski kiitusega kitsi, tähendades, et kui tema on bukinistina amatöör, siis Esna on kahtlemata professionaal.