Billeneeve ja tema valge maailm

Kuhu iganes alati särav Billeneeve ka ei lähe, paistab ta juba kaugelt silma ja jääb meelde.

FOTO: Ants Liigus

Pille Neeve, kunstnikunimega Billeneeve kõnnib valges ja üldisest massist selgesti eristuvas riietuses uhkelt Pärnu tänavail.

Paljud vaatavad Billeneevele järele, sest kunstniku kostüümid on alati ekstravagantsed. Ise aga peab ta end täiesti tavaliseks inimeseks, kelle elustiil on tavapärasest natuke erinev.

Põhiliselt performance’itega esinev kunstnik nendib, et kuigi lapsena ei igatsenud ta kunstnikuks saada, siis praegu ta teisiti elada ei saaks.

Kes on Billeneeve? Teil on olnud aja jooksul teisigi nimesid: Bille Tuul, Willu Endelitütar, Sybille Neeve. Miks? Kuidas kujuneb ühest teine?

Billeneeve on kunst. Ma ei saa öelda, et olen kunstnik, sellepärast, et kõik on üks kunst. Nimed pärinevad eri eluperioodidest.

Willu Endelitütar olin hästi noorelt, selle nime andis mulle õde. Minus olid kõik need omadused, mida ta oleks tahtnud oma tulevases mehes näha. Nii saingi Willuks ja nii kutsuvad mind siiani paljud kauaaegsed sõbrannad. Endelitütar – see määras soo.

Billeneeveks sain aga hetkel, kui tundsin, et minus on sellist naiselikkust.

Willu muutus Billeks ja Bille tuleneb sellest, et mulle on vanaema Sybille järgi pandud nimi. Vanaema elab New Yorgi lähedal maal.

New Yorgi lähedal maal?

Sellega on ju nii, et kui vanaema on surnud, võid talle ise asupaiga leida. Mina käingi aeg-ajalt New Yorgi lähedal maal vanaema juures.

Teid teatakse Pärnu linnas paljuski just välimuse tõttu. Kas see, kuidas välja näete, on tegevuskunst?

Varem mõtlesin küll, et olen ise kunst ja terve mu elu on esinemine. Nüüd arvan, et nii see tegelikult ei ole.

Performance’it tehes lähen ikkagi veidi oma pärisreaalsusest välja. Seega ei saa öelda, et kogu aeg, kui linnas käin, teen performance’it. Olen täiesti tavaline Billeneeve.

Miks te kunsti teete, kas ilma ei saa? Teid on Pärnu linnagalerii kodulehel tutvustatud dekoratiivse sadomasohhismi viljelena. Seletate ehk lähemalt.

Tundub, et ei saa tõesti. See on tulnud läbi elu minu juurde ja tuleb minu seest, järelikult peab see välja tulema. See on minu viis tunda elu täisväärtuslikuna.

Dekoratiivne masohhism võib olla ka siis, kui lähed ruumi ja oled sunnitud vaatama, kuidas keegi on põrandaliistud halvasti värvinud.

Millised on teie esimesed mälestused kunstiga tegelemisest?

Ei mäleta, et lapsepõlves oleksin mõelnud: minust saab kunstnik. See on ilmselt tulnud kogemata. Näiteks oma välimust olen loonud suhteliselt noorest east peale. Hakkasin õmblema, kui olin 12. Kunstikooli läksin aga väga hilja, 25aastaselt.

Tahtsin õppida joonistama, et väljendada oma mõtteid nii, et see oleks mullegi nauditav. Tahtsin, et see, mis mul on peas, jõuaks paberile samal kujul.

Olete üsna palju kasutanud kunsti tehes just tegevuskunsti vormi. Kas see on kõige mugavam? Kus te olete performance’i ajal?

Performance’i tegemisega elad end välja, maalimisega elad sisse, need tasakaalustavad teineteist. Performance’iga saab oma emotsioone väga hästi kontrollida või paigas hoida.

Arvan, et olen sel ajal oma maailmas, mis on valge ja tühi.

Olete paljude kunstnikega koos loonud. Mida koostöö pakub, kas suhestumist?

Jah, ikka. Olen päris palju töötanud koos Non Grata ja Rubensitega, viimati mainitu on minu enda kunstirühmitus. Viimasel ajal töötan pigem üksi.

Tundub, et üksinda on kergem oma asju teha kui teistele selgeks teha, mida täpselt mõtled. Kuna teen päris palju tööd välismaale, on raske leida ühist aega.

Milline on kunstnikuelu praktiline pool? Kas kunstnik olemine on teie puhul eluviis või töö?

Elan nagu teised inimesedki. Teen hästi palju füüsilist tööd ja naudin seda. Tööd tehes annab samuti ilus olla, näiteks oma roosisaabastega seenele minnes. Kunagi varases lapsepõlves käisin lehmi lüpsmas roosa kleidiga.

See on suhtumise küsimus, võid kõik mõelda selliseks, nagu tahad. Sina lood endale sellise maailma, nagu soovid, ja keegi ei saa seda sult ära võtta.

Kunstnikuks olemine on loomulikult mingis osas töö, aga seda on kõvasti rohkem kui kella kaheksast viieni. See ongi elu.

Miks olete valinud elamiseks just Pärnu? Mis teeb teid õnnelikuks?

Pärnus meeldib mulle kõige rohkem kunsti teha, sest siin on publik rohkem harjunud tegevuskunstiga ja teab, millega sa veel tegeled. Tekib teistsugune suhestumine.

Siin on kerge kunsti valmis teha ja siis seda mujale viia.

Pärnu on väga hea keskkond ja mugav on siin pensionärlikult tervisevetel olla, näiteks sõita ehituspoodi rulluiskudel. Kõik on kompaktne.

Kangapood teeb õnnelikuks, samuti ehituspood, lumi, tervisesport. Kindlasti ühest kohast teise liikumine ja pealpool pilvi ärakäimine. Õnnelikuks teen end ise, kuna olen ju eneseimetleja. (Naerab.)

Tagasi üles