Juhtkiri: “Ei ela ma majas, ei tänaval …”

Pärnu Postimees. Foto: PP

Kunagine menulaul õhutas kõiki elama maja ja tänava asemel NSV Liidus. Paradoksina oli tollessamas NSV Liidus lausa karistusähvardusega kohustuslik, et kõik inimesed elaksid kuskil katuse all, elanikud konkreetses majas oleks üle loetud ja majaraamatus kirjas. Majavalitsused koos miilitsaga korraldasid aeg-ajalt ootamatuid öiseid reide, et avastada sissekirjutuseeskirja rikkumisi.

Töörahva paradiisi kadumisega ajaloo kolikambrisse muutus lõdvemaks kontroll elukoha üle. Ent taas vana tõde: kui midagi ei kontrollita, hakatakse olukorda kurjasti kasutama.

Siiani on ajakirjandus Eestis kajastanud markantseid näiteid valimiste ajast, kui teatud omavalitsustesse hakkas järsku püsielanikke ohtralt juurde voolama. Kusjuures tundus uskumatu, et sel või teisel aadressil mahtus elutsema nii palju valijaid.

See, kui riik tahab oma elanike elukoha üle enam kontrolli, ei pruugi olla a priori halvasti. Ülevaade sellest, kus ja kui palju inimesi elab, on hakanud hägustuma ja see tuleb kahjuks nii omavalitsustele kui elanikele endale.

Nii saatiski siseministeerium juuni lõpus kõigile valla- ja linnavalitsustele kirja, milles palus kontrollida aadresse, millel on registreeritud üle seitsme isiku.

Väidetavalt olevat üldpilt ministeeriumil nüüdseks selge. Ehk on Pärnu puhul klaar seegi, miks statistikaameti ja rahvastikuregistri andmed Pärnu elanike kohta nii palju erinevad.

Pärnu Postimehe arvates võiks iga teadlik linnakodanik üle vaadata oma andmed rahvastikuregistris. Siis jäävad ära ebameeldivad üllatused, kui inimesel on vaja omavalitsuselt taotleda midagi nendest hüvedest või toetustest, mis kohaliku võimu pädevuses jagada on.