Eesti Vabariik pani Tiit Madissoni trellide taha teisitimõtlemise ja tegemata teo (pööramata riigi) eest. Õpilasesinduste assamblee peasekretär Sergei Metlev julges kritiseerida Vene suursaadikut ja teda represseeris kodanikujulguse eest ta oma kool Eesti Vabariigis. Kes on järgmine? Mis toimub? Mis riigis me elame?
Üle paarikümne aasta tagasi sõnastas Rääma kooli üks õpetaja õpilase sõnaõiguse nii: laps räägib siis, kui kana pissib. Mis tahes teisitimõtlemise eest koolis ootas poliittund direktori kabinetis ja lõpuks tutvus majaga Ringi tänaval. Ometi oli kooliti olukord erinev, mõneski Pärnu tollases keskkoolis pigistati kõrv kinni või ei tõtanud õpetajad teatama, kuhu vaja.
Kui eeskätt venekeelses meediakeskkonnas materdati Metlevit halastamatult, siis kuigi minister Tõnis Lukas asus avalikult koolipoisi poolele, on eestikeelses ruumis toetus lojaalse vene noormehe avaldusele olnud hüplev.
Diplomaatilise tava kohaselt ei kommenteeri diplomaadid asukohariigi sise- ja välispoliitikat. Kui miski ei meeldi, on muid võimalusi: diplomaatiline noot, saadiku kojukutsumine konsultatsioonideks, suhete katkestamine.
Vene diplomaate viisakus ei puuduta. Oleks siis suursaadik Nikolai Uspenski sõnavõtud Eesti asjadest kompetentsed – kaugel sellest! Vene noormehe avaldus näitas esimest korda, et venekeelseski keskkonnas on kasvamas peale põlvkond, kel on objektiivsem arusaam Eestis toimuvast.
Milline on Eesti vene koolide juhtkondade lojaalsus? Kas poleks mõttekas teha neis koolides lojaalsuskontroll, et välistada kodus salamahti ENSV lipu silitajate töötamine koolijuhtidena?