/nginx/o/2017/11/23/7339387t1hd27f.jpg)
Nüüdseks on klaar, et laual olnud ambitsioonikam plaan erainvestori kaasamiseks Kalevi staadioni kordategemisse ei realiseeru. Kahju, ent ei midagi traagilist. Selle variandi eelis, kordan veel kord, oli see, et see säästnuks linna raha (1,1–1,5 miljonit eurot) ja selle plaani kohaselt saanuks me korras staadioni aasta–kaks varem.
Investorist
Ent enamasti on igal asjal kaks otsa, nii sellelgi. Miinuspoolele jäänuks see, et Pärnu linn oleks andnud olulise osa otsustusõigusest staadioni tulevase kasutamise suhtes kellelegi teisele. Mis võib-olla õige lühikeses perspektiivis, ei pruugi seda olla pikemas vaates.
Kalevi staadionist saab linna esindusstaadion kümneks, 20 ehk isegi rohkemateks aastateks. Olen isegi hakanud mõnevõrra kahtlema, kas otsus erakapitali kaasata oleks pikas perspektiivis väga õige. Või kas konkreetsel juhul “laual olnud“ erainvestori toetussumma staadioni renoveerimiseks oli küllaldane, andmaks meie esindusstaadioni tegevuse korraldamine avaliku võimu käest ära.
Vältimaks siinkohal asjaga mitteseotud isikute süüdistamist, kinnitan ja vastutan, et just mina olin linnapoolne vedaja plaani puhul, mis siiski ära langes. Toetasin kava muu hulgas põhjusel, et tegemist oli investoriga, keda võib usaldada ja kes hindab kvaliteeti. Küll olin kindlalt seda meelt, et 1,1 miljonist eurost erainvestorilt ei piisa.
Siinkohal tahaks ära klaarida ka investori nime avalikkuse ees väljaütlemise, seda pole linnavalitsus praeguses staadiumis vähimalgi määral initsieerinud. Ainult et rahvusringhäälingu ajakirjanik Ester Vilgats ei saanud üle kiusatusest oma kolleegidele “ära teha“ ja nimi avalikkuse ette tuua.
Ei eita, et võimaliku investori nime olin minagi korduvalt eri vestlustes kasutanud, ent alati märkides, et kuna investor eelläbirääkimiste staadiumis seda ei soovi, meie nime ei avalda.
Kuidas edasi?
Vestlesin Kalevi staadioni teemadel kultuuriminister Rein Langiga eelmisel reedel. Tedagi olemasolev olukord ei rahulda, mistõttu on ta seda meelt, et vaatamata ühe võimaliku investori äralangemisele, tuleks jätkuvalt otsida kiiremaid lahendusi staadioni kordategemiseks.
Kultuuriministeeriumi ja ministri toetus Pärnu staadionile on äärmiselt positiivne, selle kinnitus on staadioni kavandamine ühena kahest suurest spordiobjektist Pärnus prioriteetide loetellu Euroopa Liidu järgmist rahastamisperioodi (2014–2020) silmas pidades.
Üks variante, mis võiks olla jõukohane linna ja riigi koostöös juba järgmisel aastal, oleks vaid staadioni jalgpalliväljaku ja jooksuradade kordategemine, jättes tribüünide korrastamise aastaks 2015.
Selle lahenduse pluss oleks väga heas korras jalgpalliväljak ja kergejõustiku staadioniosa, samal ajal konflikt kõige muuga (tribüünid, olmeruumid) veel ehmatavam. Arvan, et ei ole mõistlik. Või …?
Kolmas variant on jätkuvalt erainvestori kaasamine. On ju tähtsad poliitikud Pärnu Postimehe veergudelgi arvanud, et erainvestorid on ukse taga lausa järjekorras sooviga staadionisse panustada.
Aga ikkagi, minagi ei välista jätkuvalt seda varianti, ent loo alguse mõttest tulenevast olen seisukohal, et “algkõrgust tuleks tõsta” ja erainvestori panus staadioni spordipoolele peaks olema minimaalselt 1,8–2 miljonit eurot.
Sellisel juhul on linna rahaline ja ajaline võit paremini tasakaalus loovutatava otsustusõigusega staadioni kasutamisel tulevikus. Mõistagi annan endale aru, et algkõrguse tõstmisega vähendame erainvestorite huvi staadionisse investeerida.
Minu sõna!
Baasstsenaarium ja kindel on jätkuvalt staadioni rekonstrueerimine Pärnu linna ja riigi koostöös, kaasates ELi järgmise rahastamisperioodi vahendeid, aastal 2015. Selles ei ole mul küll vähimatki kahtlust. Minu sõna!
Linna esindusstaadioni kordategemine on praeguse linnavõimu selge prioriteet mõne lasteaia ja ühe-kahe koolimaja remondi kõrval aastatel 2014–2016. See on rahaliselt igati jõukohane, seejuures uut laenu võtmata.
Ainuüksi järgmisel aastal vähendame linna laenukoormust üle nelja miljoni euro, mida 2014. aastal võib teha, aga ei pea tegema. Ehk see on raha, mis 2014. aastal “jääb üle“!
Järgnev tegevus staadioni saamisloos on projekteerimise ettevalmistamine, seejärel projekteerimine, mille tellija ja rahastaja on muutunud olukorras Pärnu linn. Projekti kontekstis pean oluliseks rõhutada, et linn staadioni arendajana ei kavanda sinna ligilähedaseltki niisugust hotellitubade mahtu, mida kehtiv detailplaneering võimaldab (mis on küll just see, mis erainvestoreid köidab). See ei ole omavalitsuse põhitegevus.
Paar-kolmkümmend tuba eesmärgiga pakkuda majutust spordilaagrites osalejatele võiks olla see maht, mis tuleks sinna kavandada, tõstmaks staadioni majandamise kuluefektiivsust.
Kui Pärnu Postimees kirjutas oma esilehel Vändra staadioni avamise puhul, et Vändra alev tegi Pärnu linnale ära, on neil lihtsustatult võttes õigus: Vändral on ja Pärnul ei ole. Ent vaatama peaks laiemat pilti. Praeguse linnavõimu vältimatu prioriteet on Pärnu linna laenukoormuse vähendamine. Nelja aastaga langeb linna laenukoormus 11 miljoni euro võrra, see on 172 miljonit krooni.
Selle eest saanuks Pärnu linna ehitada 14 Vändra staadioni, kui me ei peaks oma eelkäijate võetud võlgu klaarima. Kõike – vähendada laenukoormust ja investeerida – korraga ei saa. Selline on reaalsus. Aga see päev, mil Pärnu saab Eesti ja miks mitte kogu Euroopa ühe kaunima staadioni, ei kaugene, vaid läheneb iga päevaga!