Selge see, et lastekohvik ei saa läbi nukkudeta. Vildikunstnik Eve Reinvälil on neid toksitud suurte korvide jagu.
Kommentaar: Evel on nõel alati taskus
1. september 2012, 09:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale vildist Pikne McQueenide, pikapatsiliste Rapuntslite, Mister Beani karude, hipide, musketäride-mileedide ning ürgmeeste-naiste tõi ta Kuumooni vilditud lauamängu koos täiuslike põhitoonides nupukeste ja täringuga.
Kõige toredam on aga see, et Eve lubab kõigi oma eksponaatidega lahkesti lastel mängida ja teatrit teha. Ja seda tehakse innuga. Mis sest, et mõni juuksetukk on seejärel peast rebitud või teist laadi soenguga ja autodel ralli järel rehvid viltu all. Vilditeosel on see hea omadus, et seda annab taas ja taas parandada ning üle toksida.
Kuumooni kõrgematelt riiulitelt leiavad oma maitse järele imetlemiseks Eevasid-Aadamaid täiskasvanudki, keda ehk mõtteis või hiljem kodus iseenda äranägemist mööda riietada. „Täiusliku naisefiguuri järele uurisin täpsemalt meessoolt, kelle näpunäidete järgi naisaktid tehtud saidki,“ kommenteeris kord taieste saamislugu vildikunstnik, tuluke silmis.
Muide, nüüd on Evel plaanis luua oma ühing, millele ta käis äsja nimenõugi küsimas. „Kas MTÜ Vuuduu sobiks?“ uuris ta. Minu meelest sobib küll. Või mis teie arvate?