Eve Reinväli muinasjutuline vildimaailm

Evele endale teeb kõige rohkem rõõmu, et ka tema tütardele Lilli Liinale (emast vasemal) ning Elle Helenale meeldib näputööd teha. Noorem piiga vildib ja vanem meisterdab ehteid. Foto: Urmas Taul

Kui Pärnu lasteküla kasvataja Eve Reinväli juhtus kuue aasta eest kaema, kuidas toimetulekukooli lapsed ja kasvatajad vildivad, oli tema elu pöördeliselt muutunud.

Vill on nimelt sõltuvust tekitav aine. Ilma naljata! Kui loovutada viltimisele sõrm, võtab ta terve käe – nii ülekantud kui otseses tähenduses.

Kui siis Eve kuue aasta eest esimest korda käed vildiseks tegi, seadis ta sammud järgmisel päeval otsejoones käsitööpoodi ja soetas eneselegi viltimistarbed.

Sest ajast saati on naine iga päev viltinud. Ausõna, sest ta ei lähe mitte kusagile ilma nõela ja villata. Kõik on suure märsiga kaasas, et kui tekib vabamat aega, saaks lasta sõrmedel käia.

Sõbradki teavad, et Eve niisama istuda ei malda. Ega vististi oskagi. “Olen isegi mõelnud, kas see mind kunagi ära ka tüütab,” lausub ta malbelt.

Nii on sündinud sajad nukud, loomad, putukad-mutukad, muinasjutu- ja multifilmitegelased ja kõiksugu muud vahvad olevused. Eve on toksinud nukuperele sohvasid, tugitoole ja diivaneid, lastele lauamänge ja tütrele kindlustorni, kust Rapuntsel oma kiharad alla raputab.

Kunstnik, kes viltimises puhas iseõppija, jääb seejuures tagasihoidlikuks, kostes, et on hästi fantaasiavaene, aga kuna tema lapsed – nii lastekülas kui kodus – on õnnistatud rikka mõttemaailmaga, laenab neilt lennukaid ideid.

Viltimisest pole kõrvale jäänud Eve tütredki, 11aastane Lilli Liina ja 20aastane Elle Helena ehk Lilli ja Leenu, nagu ema neid kutsub.

Just nagu päriselt

Vill on tänuväärne materjal: sellest annab “voolida” mida iganes, kui vaid kannatlikkust jagub. Nimelt kulub ühe kämblapikkuse nuku valmimisele vähemalt kümmekond tundi, keerulisemate tegelaste puhul paarkümmendki. See tähendab, et lelu ei vormu mänguvalmis päevaga. Ainult siis, kui hommikul ots lahti teha ja kogu päeva jutti viltida, saab õhtuks pupega ühele poole.

Evele on villategelaste juures kõige keerulisem, täpsemalt aeganõudvam jõuda selleni, et nuku jäsemed ja reljeefid saaksid võrdsed.

Lähedased, sõbrad, tuttavad, kellele Eve oma loomingut kinkinud, on märkinud, et kõik villast tegelinskid kipuvad kangesti kunstniku enda nägu tulema. “Umbes nii, et jälle tegin iseennast,” naerab Eve.

Samal ajal on näolapid villakannide põnevaim osa. Need on ääretult karakteersed ja ilmekad. Igaüks omamoodi: kel lõualohk, kel pruntis huuled, kõrged põsesarnad või miskit muud ainuomast.

Iseäranis vahvad on meesnukud. Mõnel turritab lõual habemetüügas, teisel on rind lõunamaiselt karvane. Muuseas, muhud-lohud ja karvkate on nii nais- kui meessoost nukkudel õigete kohtade peal ehk täpipealt nii nagu inimestelgi.

Evelt lastele

Osa Eve muinasjutulisest villamaailmast on seadnud end sisse Pärnu lastekohvikus Kuumoon.

See, et Mikud-Mannid kohvikus nukkudega lustida saavad, teeb Evele ainult rõõmu. Aeg-ajalt tuleb vaid mängitamisest veidi pulstunud tegelased nõelaga üle toksida ehk võtta karvasemad kohad ära, paigata õhukese villakihiga ja lelud on jälle nagu uued.

Müümiseks pole Eve ekstra midagi viltinud, enamasti ikka kinkimiseks või heategevuseks. See aga ei tähenda, et ta oma villaolevusi tahtjatele müüa ei saaks. Kuigi inimestel võib olla raske mõista seda aega ja vaeva, mis nukkudesse panustatud. “Mul ei ole üldse kahju neist loobuda, aga kuna nukke on nii töömahukas teha, on nende tarbeväärtuse ja töömahu suhe kuidagi balansist väljas,” selgitab autor.

Selleks, et teha valmis nukk, mida annab rõivastada, kulub oma paarkümmend tundi. Kuulnud, et villakunstnik on meisterdanud sadu villaseid mänguasju, arvatakse sageli, et säärane harrastus ei võta kuigi palju aega.

Ent see pole kaugeltki nõnda. Õhtud venivad näputööd tehes väga pikaks. Kui näibki, et juba loob ja varsti on valmis, kulub tegelikult kolm–neli tundi veel.

Vilditud lauamängud

Kui tema noorem tütreraas Lilli isegi hea meelega kõiksugu armsaid olendeid vildib, siis vanem tütar Leenu eelistab ehteid nikerdada. Tõsi, mitte villast, aga villa taustal eksponeerib ta neid küll. Leenule toksis ema villast suure naisepea. Peanupu viltimisele kulus lausa kolm päeva, aga selle külge on hea kõrvakulinaid torgata.

Eve suuremate tööde hulka võib arvata kolm lauamängu. Neist esimene läks kaubaks hansapäevadel, teise kodustas Kuumoon ja kolmas on valmimas.

Sisult klassikalise, kuid vormilt villase mängu meisterdamise muudab keerukaks asjaolu, et see peab mängitav olema.

Nuputamine ja katsetamine on aga kindla peale tulemust väärt, sest tõestab veel kord, et vildist kannatab teha mida iganes. Näiteks mereteemalises vildist lauamängus sulpsavad vetevoogudesse merineitsid, loobivad delfiinidega palle ja toetavad oma kalasabad istumiseks kivile. Ja nagu punktist a punkti b viivates lauamängudes, tuleb siingi teekonnal ette kukkumisi ja tagasilööke, et retk liialt kiiresti ei lõpeks.

Mäng on varustatud villast nuppude ja täringuga.

Vahel ei pruugi kõik alati välja kukkuda nii, nagu tahaks. Ega peagi. Eve tunnistab, et loomi, näiteks hobuseid, ei oska tema järele aimata. Või võtab algidee töö käigus teise kuju. Umbes nõnda, et plaanis on toksida lehm, aga välja tuleb hoopis saurus.

Aga juhtub ka vastupidi: kavandatust saab üle ootuste asja. Nagu näiteks populaarsete “Monster High’” nukkudega, mida Eve Lilli palvel viltis. Ja oh imet!, tulid sedavõrd “päris” välja, et Evelt tellisid neid tütre sõbrannadki.