Sirje Suurevälja: Kuhu me kihutame?

Sirje Suurevälja. Foto: PP

Reformid haridusmaastikul ei üllata tänapäeval enam kedagi. Kooliuuenduslikke ideid tekib nagu seeni pärast vihma ja uute mõtetega mittekaasaminejad lahterdatakse kergesti konservatiivseteks mugavustsoonis istujateks.

Nüüd on päevakorral tõenäoliselt kuueaastaselt kooli minek ja selle aasta võrra varem lõpetamine. Miks see mõte mind ei vaimusta?

Riigi väikene koopia

Pöördun tagasi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatesse ja meenutan Ameerika Ühendriikide kodakondsusega eluaegse pedagoogi hingeminevaid sõnu.

Nimelt lootis vanaproua, et meil jätkuks tarkust säilitada oma noores, arenevas riigis see haruldane ja ideaalne peremudel, kus kolm põlvkonda külg külje kõrval samas majas (talus) koos elavad-tegutsevad.

Peremudel, kus laps õpib vanavanematelt loodusearmastust, vanasõnade tarkust, ajalugu ja hoolivust, vanematelt eluga toimetulekut ja õdede-vendade ja naabrilaste seltsis sotsiaalsust. Ja mis kõige tähtsam: sellises koosluses õpib laps armastama ja oma peret väärtustama.

Vastupidise näitena esitas USAs elanud proua mulle Ameerika elumudeli, kus on enesestmõistetav, et täisealiseks saanud laps lahkub kohe koduseinte vahelt ja vanur suundub vanadekodusse.

Perekond – see on riigi väikene koopia ja alustala ning me kõik soovime, et see oleks turvaline ja stabiilne.

Iga lapsevanem teab, et lastega koos oldud hetked, olenemata järeltulijate vanusest, on need kõige õnnelikumad. Nüüd aga tahame seda naudingut järsku kärpida.

Selle asemel et laps saaks hommikul une täis magada ja siis vanaemaga pannkooke küpsetada, kirjatähti uurida ja vanaisaga seenemetsa minna, saadame pisikese hoopis kooli, kus ta õpib samu asju: ikka lugemist ja loodusõpetust ja kehalist kasvatust.

Pika pedagoogistaaži põhjal julgen väita, et kodused lapsed pole üldjuhul esimesse klassi astudes sugugi vähem ette valmistatud kui lasteaialapsed. Pealegi on meil ju toimivad eelkoolid ja need lapsed, kes käivad lasteaias, saavad juba seal kvaliteetse alushariduse.

Kiirus

Kuhu me kiirustame? Pensionile saame kõik ühel ajal. Keskkooli ja põhikooli varem lõpetamine lühendab ju kauneimat aega, lapsepõlve. Äkki kihutame tööturule, kus niigi kitsas? Või veel aasta võrra varem välismaale?

Tihti on just maal elavad lapsevanemad mures, kuidas nende võsukesed pärast kooli lõpetamist ühiselamutes, õpilaskodudes ja erakorterites hakkama saavad. Kas viitsivad tervislikult toituda, kas märkavad õigel ajal magama minna ega satu halba seltskonda? Kõnealuse reformiplaaniga tooksime iseseisva elu võlud ja valud aga senisest veel aasta võrra lähemale.

Huvitav oleks teada, mida arvavad sellest mõttest meedikud ja füsioloogid. Vanasti loeti kooliküpseks laps, kel hambad vahetumas, ja poiste aeglasemast arengust tütarlastega võrreldes on samuti palju kõneldud.

Olen nõus analüütikutega, kes väidavad, et mida noorem on inimene, seda vastuvõtlikum on tema aju. Tõepoolest, nelja-aastasele lapsele inglise keele sõnu õpetada on kukepea.

Niisama tähtis on võimalus oma pere liikmetega koos elada-töötada ja mis peaasi, armastust ja hoolimist õppida. Julgen väita, et seda oskust ja võimalust kool oma inimeseõpetuse tundide ja tiheda õppekavaga täismahus garanteerida küll ei suuda.

Me ei saa ega tohi orienteeruda ainult edule. Või siiski? Mis on arutatava ettepaneku tegelik eesmärk ja kasutegur? See vajab veel selgitamist.