Kaupo Meiel: Väike uus hea, suur uus halb?

Foto: Ants Liigus

Tänaseks on kõigis koolides, neiski, kus septembri esimese päeva asemel kolmandal päeval avaaktusele koguneti, õppetöö alanud. Väikesed muutused võtavad õppeaasta alguses vastu kõiki kooliõpilasi ja -õpetajaid ning see muudabki vana ja kulunud väljendi “kõik, kõik on uus septembrikuus” alati paikapidavaks.

Siiski võib see väljend kord hakata kõlama kurjakuulutavalt, sest koolielu nii Pärnus kui Eestis tervikuna puudutavad reformid võivad pisikeste sõbralike ja huvitavate uuenduste asemel tuua kaasa põhjalikke ja paksu verdki tekitavaid pöördeid.

Haridusmaastikul suuremaid muudatusi teha on väga keeruline. Koolid püsivad inertsist muutuvast õpetajaskonnast ja vahetuvatest juhtidest ikka põhimõtteliselt samal kursil. Sugugi tähtsusetu pole siin põlvkondade järjepidevus, kui väike usin õppur läheb samasse kooli, kus omal ajal õppisid tema vanemad ja vanavanemadki. See koos süsteemi kui sellise suurusest lähtuva jäikusega ei lase kergel moel teha väiksemaidki reforme, mis veel suurtest ja harjunud alustalasid kõigutavatest kõnelda.

Haridus- ja teadusministeerium saatis põhimõtteliselt samal ajal, kui kooliminejate valgeid põlvikuid valmis seati, laiali teate, et haridusreformist on välja kasvanud seaduseelnõu ja see läheb kooskõlastamisringile. Jõulisest kaitseministrist veel jõulisemaks haridusministriks kasvanud Jaak Aaviksoo näitab, et aeg sõnu teha ja arutleda on möödas ja ees ootavad suured teod.

“Reform hõlmab päris suurt valdkonda üldhariduses ning põhineb niinimetatud Aaviksoo teesidel, mille valitsuskabinet maikuus heaks kiitis. Põhimõtteliselt eraldab kava gümnaasiumide ja põhikoolide rahastamise, kaotab ära õpetajate senised riiklikud kvalifikatsioonitasemed (õpetaja, vanemõpetaja, metoodik) ja koormusnormid, sätestab üheainsa palga alammäära, annab direktoritele võimu juurde ja nõuab ministeeriumilt digitaalsete õppematerjalide portaali loomist. Ehk muudab pea kogu üldhariduse korraldust,” kirjutas eilne Eesti Päevaleht.

Seega on järgmise aasta septembris kõik enneolematult uus ega maksa arvata, et õpetajate kohta käivad ümberkorraldused õppetöö ja õpilased puudutamata jätavad. Lõppeks moodustavad ju kõik need ühe, seotud struktuuri.

Kahtlemata puudutavad kogu Eestis toimuvad protsessid Pärnutki, kuid nagu mõnel pool mujalgi ootavad siinsetki koolivõrku ees oma reformid.

1. septembril avaldas Pärnu Postimehe arvamuskülg Pärnu abilinnapea Jane Metsa tähelepanuväärse arvamusloo “Jälle algab kõik, algab uuesti …”. Epiteet “tähelepanuväärne”, olgu rõhutatud, pole siinkohal iroonilise kõla või tagamõttega.

Artikli autor ei piirdu tavapärase tervitusega kooliaasta alguse puhul, vaid kirjutab reaalsest situatsioonist ja tulevikustsenaariumidest.

“Pärnus on tihe koolivõrk, kuid see on pärit ajast, kui sündimus oli kuni kaks korda kõrgem. Õpilaste hulk tagas siis õppekohtade täitumuse kõikides koolides. Nüüd on see aga, eriti gümnaasiumiastmes, märgatavalt kahanenud. Samal ajal on koolivõrk seni vähe muutunud,” kirjutas Mets ja kõikvõimas statistika toetab neid järeldusi.

Muutusi on vaja, muidu pole keegi rahul. Kuid ilmselt tõmbus nii mõnegi lehelugeja süda valust kokku, jõudes lõiguni, milles abilinnapea kirjeldas Pärnu koolivõrku, mis aitaks paljudest probleemidest üle saada.

Väljatöötatud ja tutvustamisringile jõudnud Pärnu gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamise variandi kohaselt jääks Pärnusse neli gümnaasiumi, millest kaks on niikuinii eri seisus ega allu kuigivõrd linnapoolsetele reformidele: Sütevaka humanitaargümnaasium kui erakool ja täiskasvanute gümnaasium kui kitsama ja erilise suunitlusega kool. Ülejäänud kaks linnagümnaasiumi, mis üldse järele jääksid, on kuni seitsme paralleelklassiga Koidula gümnaasium ja kuni viie paralleelklassiga ühisgümnaasium. Kahe (nelja) gümnaasiumi kõrval tegutseksid siis põhiharidust andvad koolid.

Seda, kuidas see koolireform läbi läheb ja kas linnavalitsusel jagub jaksu see 2015/2016. õppeaastal käivitada, ei ole võimalik ennustada, kuid vastuseisu sellele kavale võib ennustada küll. Ometi ei saa traditsioonid ega harjumus alati õigustada ajale jalgu jäämist ja tulevikuks vajalike otsuste tegemist. Argumendid laadis “minu ajal oli niimoodi” pole vähimatki väärt ja kui selline lähtepunkt unustada, jääb palju närvirakke hukkumata.

Hariduspõllul ootavad niisiis ees keerulised ja huvitavad ajad ning kaugel pole seegi aeg, kui see uus, mis on septembrikuus, pole puhtaks pestud vana, vaid tõesti ja sõna otseses mõttes uus.