Kommentaar: Teheran sai kindlust juurde

Toomas Alatalu. Foto: PP

Läinudnädalane Blokivälisusliikumise (Non-Aligned Movement = NAM) 16. tippkohtumine polnud asjatundjatele saladus juba 2009. aastast peale, ent paariariigiks kuulutatud ja lääne suurriikide ning Euroopa Liidu surve alla sattununa räägiti Iraaniga ühenduses kogu see vahepealne aeg kõigest muust. Kaasa arvatud võimalikust sõjast Iraani vastu, kuid mitte esinduslikust tippkohtumisest, mis tegi Iraani selle 120-liikmelise organisatsiooni juhiks aastateks 2012–2015. Pealegi otsustati luua liikumise alaline sekretariaat, mis tegutseb nagu NAM isegi ÜRO juures.

Otse öeldes hakati NAMi tippkohtumisest rääkima/kirjutama kaks nädalat tagasi, kui läänele sai selgeks, et Süüria kodusõjas pööret ei tule. Järelikult pole tark tippkohtumist boikottida. Sellest tulenebki ÜRO peasekretäri Ban Kimooni lõpuks kõlanud selge sõnum “Lähen Teherani”.

Tippkohtumise teiseks talaks võib pidada India peaministrit Manmohan Singhi, kes veel kevadel, kui Iraani avalikult sõjaga ähvardati, kinnitas, et tema küll läheb NAMi tippkohtumisele. Viimase ajani oli kindel mineja Türgi peaminister Erdogan, siis räägiti president Gülist, seejärel välisminister Davutoglust, ent lõpuks läks kõigest planeerimisminister. Põhjuseks olukord Süürias, kus Türgi valitsus nõuab Assadi kohest lahkumist.

Sama ütles – koguni NAMi kõnepuldist – Egiptuse muslimivennast president Mohamed Morsi, see tingis Süüria pea- ja välisministri väljamarssimise saalist. Tippudest olid kohal veel Afganistani, Pakistani, Sri Lanka, Zimbabwe, Iraagi, Liibanoni, Palestiina, Türkmenistani, Tadžikistani ja Mongoolia president, 20 asepresidenti, peaministrit, printsi, umbes 30 välisministrit. Sain kokku 83 kõrgetasemelist delegatsiooni.

NAMi-välistest riikidest saatis Venemaa kohale erisaadiku ja videoekraanilt kõlas Vladimir Putini tervitus. Olgu mainitud, et Eesti ajalehtedes ilmunud väide Putini kohalolu kohta pärines ühest paljudest desorienteerivatest artiklitest, mida Teherani kohtumise eel tuli murdu. Samuti NAMi mittekuuluvat Hiinat esindas asevälisminister.

NAMi Euroopa liikmetest oli ainsana esindatud Valgevene, mida nagu Armeeniat ja Aserbaidžaani esindas välisminister.

Arusaadavalt kasutas Teheran ära endale avanenud väljavaated ja pakkus näiteks kõikidele vähemalt ministrite juhitud delegatsioonidele võimaluse saata oma esindajad üle vaatama Iraani vaidlusaluseid tuumaenergiaobjekte. Iseasi, mida näidati ja osati näha. Loomulikult oli pärast seda võimalik lasta täiskogul vastu võtta resolutsioon, mis toetas Iraani rahumeelse tuumaprogrammi jätkamist.

Nagu mainitud, põhjustas Süürias toimuva käsitlemine kokkupõrke Egiptuse ja Süüria vahel. Arusaadavalt olid USA-meelsete Saudi Araabia, Katari, Bahreini esindajad rahul Morsi sõnavõtuga, mille tagajärjena sai siiski kokku pandud teistsugune Süüria kodusõja lahendamise meeskond, kui algul kavandati. Nimelt olid algkoosseisus Türgi, Egiptus, Saudi Araabia, Iraan, kinnitati aga Egiptus, Iraan ja Venezuela kui NAMi eelmine, praegune ja tulevane juhtriik, peale selle Liibanon ja Iraak. Eks aeg näita, kas ja millal hakatakse tegutsema.

Samamoodi kui NAMi varasematel tippkohtumistel avaldati Teheranis täistoetust Palestiina riigi loomisele. Abbas oli pea kõigi oma ministritega kohal, sealjuures Teheranis esimest korda pärast Arafati mantli pärimist. Seda tuleb võtta märgina panustamisest ida suunas, kuna lääne suund pole soovitud tulemust andnud.

Eile arutas Palestiina küsimust taas Araabia Maade Liiga ja siis kõneldakse juba ÜRO kõnepuldist. Ida osas oli teinegi huvitav arengusuund, sest Egiptuse president jõudis Teherani Hiinast, mis oli esimene tema külastatud suurriik.

Egiptuse esimene president Gamal Abdel Nasser oli NAMi üks asutajaid, kes kordamööda külastas Moskvat ja Jugoslaaviat, kus tema suur nõustaja oli Josip Broz-Tito. Nasseri järglane Sadat sõitis võidu Moskva ja Washingtoni vahet, järgmine president Hosni Mubarak aga käis üksnes Washingtonis. Sestap oli Morsi sõit 80 ärimehe saatel Pekingisse kõva sõna maailma poliitikas.

Tegelikult läks nii, et Morsi lahkudes Pekingist saabus sinna Saksamaa kantsler Angela Merkel. Juba teist korda sel aastal. Teda vastu võtnud Wen Jibao käis aprillis Saksamaal ja kohtus seejärel Varssavis Ida-Euroopa 21 liidriga, sealhulgas Andrus Ansipiga, ent erinevalt Merkelist pole kriisiga maadlevad idaeurooplased üksi ega mitmekesi üritanud Hiinaga suhteid laiendada. Ehkki pakkumine ju tehti.