Tiit Tammela: Kaitsepoliitiline tõehetk ehk 2010. aasta kahepäevane sõda

Kolonelleitnant reservis Tiit Tammela. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Rasketel kriisiaegadel on igasugused ennustamised tavapäraselt teretulnud. See annab lisaauru seinast seina, argumentatsiooni nii pessimistidele kui optimistidele.

Nägin hiljuti unes militaarset jaburdust. Et jälle kord Sinimäed. Eestisse oli mingil arusaamatul põhjusel sisse tunginud paar-kolm pataljoni raskesoomukitel Vene sõjardeid.

Narva kesklinna olid nad sisuliselt oma kontrolli alla saanud ja kahe pataljoni kolonnidega üritasid kiirmarsil Tapa poole liikuda. Ühe üksuse ilmselge eesmärk oli meie Tapa linnakuni jõuda, et see kas üllatusrünnakuga ära võtta või juba tühjas kompleksis marodööritsedes võtta, mis pihku satub. Avangardis liikuva pataljoni ülesanne paistis olevat maantee kogu marsruudi ulatuses blokkpostidega ajutise kontrolli alla võtta.

See viimane tegevus nagu köitiski meite meeste tähelepanu, sest tundus kuidagi läbimõtlematusest või ressursipuudusest tingituna käpardlik ja andis võimaluse kerget saaki nokkida. Ega see meiegi tegevus teab mis organiseeritusega hiilanud, aga selles unenäos olime võrdlemisi tublid.

Ühesõnaga, Perjatsi alajaamast paarsada meetrit Narva poole istus seltskond vastalisi soomuki varjus kraavikaldal ja arvas valvavat pikka noolsirget maanteelõiku. Neid me siis sihtisimegi.

Totter unenägu muidugi, aga kuidagi painama jäi.

Ametlikul tasandil heaks kiidetud tavatarkus kinnitab, et kriisis siplev ja seetõttu üha enam NATO ja Euroopa Liiduga flirtiv Venemaa ei hakka ometi tegelema läbikukkumisele määratud militaarse avantürismiga. Üsna veendunud oldi selles valitsuse 2004. aastal koostatud ja praegugi kehtivas Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes, kus kinnitati, et “... konfliktioht Läänemere regioonis on vähenenud minimaalseks. NATO ja Euroopa Liidu liikmesus vähendab sõjalist ohtu Eestile veelgi. Eesti julgeolekule ei ole praegu ega lähitulevikus otsest sõjalist ohtu. Ka keskmises ja pikemas perspektiivis on sõjaline rünnak ükskõik millise NATO liikmesriigi vastu vähetõenäoline”.

2005. aasta jaanuaris kinnitatud kaitsestrateegias piiritleti ohutu ajajärk kümne aastaga. Karta on paraku, et käesoleva globaalse majanduskriisi tekitatavad poliitilised tuulekeerised eeltoodud optimistlikes prognoosides ei kajastu.

Elutähtsaks küsimuseks kujuneb teinekord see, kas ekstreemsete olude sünnitatud puhangud muutuvad sõjamasinat nihutavaks tornaadoks. Ja kui, siis kuidas seda militaarset liigutust defineeritakse: väikeseks sõjaks, piirikonfliktiks, taunitavaks sekkumiseks, häbematuks käitumiseks?

Vene poliitikud on tihtipeale ootamatuid ja (meile ja/või Läänele?) esmapilgul arusaamatuid liigutusi teinud. Käigult meenub 200pealise KFORi (Kosovo Force) Vene kontingendi 1999. aasta juuni üllatusdessant Kosovos Priština lennuväljale, blokeerimaks vähemasti ajutise eduga ligi 10 000 NATO lahinguvalmis rahuvalvuri sissemarssi.

Väidetavalt sai NATO sõdalaste juht Briti kindral Sir Michael Jackson oma USA ülemuselt kindral Wesley Clarkilt karmi käsu venelased lennuväljalt välja suruda. Jackson otsustas tookord käsku eirata, viidates ajakirjanduse sõnutsi tahtmatusele ajendada kolmandat maailmasõda. Venelased kontrollisid lennuvälja rahumeeli ka pärast välisministri Igor Ivanovi kinnitust oma Lääne kolleegidele, et kontingendil on kindel käsk käes plats puhtaks teha. Samal ajal edutas president Jeltsin avantüüri vahetu juhi Viktor Zavarzini tubliduse eest kindralpolkovnikuks.

Mitu Vene analüütikut nimetab möödunud aasta Vene-Georgia viiepäevase sõja peapõhjuseks sisepoliitilist rivaalitsemist. Et piltlikult öeldes näitas pistrikuks tituleeritud Vladimir Putin siis veel liberaalse tuvina tuntud Dmitri Medvedevile pisut ebaõnnestunult keskmist sõrme (või siis keskmist kulliküünt). Spekulatsioonid spekulatsioonideks, aga sellestki konfliktist leiab terve rea tava-arusaamadele mõistetamatuid faktikesi.

Millegipärast laekus esimene informatsioon puhkenud sõja kohta “mugavalt” olümpiamänge nautivale Putinile, kes seda raevukalt maailma avalikkusele kommenteeris ja seejärel Põhja-Kaukaasiasse paraadi juhatama lendas.

Relvajõudude kõrgeim juht ja kogu Venemaa president Medvedev teatas 12. augustil 2008 autoriteetselt, et on andnud oma vägedele käsu sõjalised operatsioonid Georgias lõpetada. Ja mis siis juhtus?

Järgmisel päeval hõivasid (allumatud) Vene väed Gori ja Senaki. 14. augustil võeti ära Phothi ning 15. augustil tungisid Vene üksused 55 kilomeetri kaugusele Thbilisist, peatudes lõpuks Igoethis. Pragmaatiliselt räige ja välkkiire imagomuutuse teinud Medvedev suutis loorberid tookord siiski (Putini eest?) ära napsata. Vaatamata suutmatusele oma sõjaväge kontrollida.

Selliste Kremli (ja paraku mitte ainult) poliitiliste kabekäikude vaagimine viibki lõpuks mõttele, et ülaltoodud unenäos linastunud stsenaarium võib samalaadse, aga sootuks realistlikuma skeemi näol vabalt kellelgi juba lauasahtlisse visandatud olla.

Arutleks näiteks 2010. aasta mai lõpus toimuva Vene-Eesti kahepäevase sõja võimalikkuse üle. Korrektselt toonitades – puht ulmekirjanduslikult. Eeldame, et naaberriigi valitsusjuht on parajalt pigis: kunagise siseriikliku populaarsuse reitingud ja Lääne kolleegide ootusrikka heatahtlikkuse näitajad on drastiliselt kukkunud, isiklikud ambitsioonid ja kamraadide soov uuesti ohjad haarata survestab.

Samal ajal võib president masside majanduslikest raskustest päästja oreooli kahmata, peale selle ripsutab too tiiba mingi uue parteiga (Pravoe Delo), üritab oma poisse võtmepositsioonidele upitada ning moodustab isiklikult noortest ja hakkajatest kahtlast juhtivkaadri reservi. Resoluutseks tegutsemiseks on põhjust enam kui küllalt.

Asja ajastamine on kriitilise tähtsusega. Kriisi süvenemise staadium ilmselt poliitilist aferismi eriti ei soodusta. Kui enesetapjad välja arvata, mõjuvad relvad (ja nende kandjad) sel ajal niigi depressiivsetes oludes pigem raiskavalt ja tüütult. Poliitilise profiidi lõikamise stardipauguks on enamasti majanduselu esimesed surmkindlad paranemisilmingud.

Intriigipunumise objekt? Keeruline valik. Tahaks ju nii emotsionaalset rahuldust kui praktilist tulemit. Selge on see, et avantüür peaks sedakorda päädima tunnustava õlalepatsutamisega eelkõige Läänes, sest suhete soojenemine rikaste naabritega on lähiaja pea ainuke päästerõngas.

Eesti sobiks. Pisike, turvaline, soomelikult kaalutlev, kunagi kiitles oma eriliste edusammudega Euroopa Liidus. Viimase suure sõja ajal sattus sealsetes metsades lähisugulane plindrisse. Eriline paik õigeusklikele alamatele – kadunud patriarhi sünnimaa. Enamgi veel, otse piiril on Narva – pole kaugele vaja trügida ja odavam appikarjet provotseerida.

Lihtsustab ka väljumisstrateegiat: narvakate meelsust arvestades nad erilist vaimustust naabrite, olgugi et hõimuvelled, sissetrügimisel üles ei näitaks ja lahkumisel neid tagasi kindlasti ei hoiaks.

Vahend? Inimene toetub tavaliselt ikka kogemuslikule baasile. Professionaalselt planeeritud ja karmikäeliselt ohjeldatav sõjaline blitz-invasioon on käepärane vahend väikese, aga mõjuka poliitilise keerise tekitamiseks. Seega – “kontrolli” alt väljunud keskpärane, aga patriootlik väeüksus otsustab appi tõtata ahistatud kaasmaalastele. Seesugune, olgugi et omaalgatuslik käitumine vastab pärast Georgiat igati riigi peavoolu ideoloogiale.

Enne tehnika kevadist hooldeperioodi ja suvevormidele üleminekut pole eriti kaval lahingutegevust alustada. See mõjutab ja täpsustab paratamatult ajaakent. Ulja ullikese komandöri leidmine ei tohiks probleem olla. Operatsioon saab kesta paar päeva, sest muidu võib asi rahvusvaheliselt kõrbema minna või oma president jälle üle kavaldada.

Plaani nurjumist eriti karta ei tule. Marginaalse üksuse liikumist ei suvatse fikseerida ükski rahuaja luure, resoluutset vastutegevust pärsib nii Eesti kui tema liitlaste eliidi poliitkorrektne tagasihoidlikkus.

Kui pauk käib, hüüavad “sõltumatud” Vene massiteabevahendid kooris, et mõttetu ja vaat et häbiväärse avantüüri tingis Medvedevi kahjurlik armeereform ja suutmatus relvajõude kontrollida. Tuletatakse meelde vägede kehva varustatust juba Georgias, siis 2009. aasta alguse sisulist mässu Berdskis, mille põhjustas noore presidendi määratud kaitseministri Serdjukovi lühinägelik otsus laiali saata 67. luure peavalitsuse eribrigaad, allohvitseride institutsiooni hävitamist, ohvitseride massilist koondamist jne.

Ja fööniksina tõuseb Putin, kes suutis ajalooliselt lühikese ajaga lõpetada üliohtliku konflikti, mis võinuks lahvatada mastaapseks relvastatud vastuseisuks Euroopas; kes reserveeritult, aga siiski palus Eestile osaks saanud kaotuste ja purustuste pärast vabandust ning on üldse rasketest aegadest palju õppinud: kuidagi sootuks sõbralikum teine, mõistlikult järeleandlikum ja muidugi läänemeelsem. Täpselt see juht, keda taastuv Venemaa vajab.

Küüniliselt asjale lähenedes ei kaota Eesti suurt midagi. Ajapikku võime Vene vä(ged)e väljaajamise suureks võiduks nimetada, üheksakümnendatel kähmlust igatsenud saavad lõpuks oma väikese aadrilaskmise ja uued kangelased ristid rinda. Kaitseväes ja Kaitseliidus tekiks nii mõnigi ahvatlev vakants edasipürgijatele.