Lendamine käib ilma ja tuju järgi

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Paremad ja meeldivamad tunnid mööduvad mul siin lennates ja puhates,” ütleb eralendur Rein Viitas, rääkides angaaris oma eksperimentaallennukist.
“Paremad ja meeldivamad tunnid mööduvad mul siin lennates ja puhates,” ütleb eralendur Rein Viitas, rääkides angaaris oma eksperimentaallennukist. Foto: Urmas Luik

Kalda talu peremees Rein Viitas jätab põka seisma ja ühes sellega töö, millega ta oma T-25 roolides ametis oli. See tähendab mitme naaberkrundi ja enda lennuvälja niitmist. Lugesite õigesti: lennuvälja, sest Rein on hingelt lendur juba poisist peast. “Kui teised joonistasid autosid, siis mina joonistasin lennukeid ja autosid,” ütleb ta.

Tartus põllumajanduse akadeemia tudengina tõmbas noormeest taevasse ja Ridali lennuväljale purilendurite juurde. Rekordite omanik ja tehnikasportlaste tipp Eda Laan oli tema esimene purilennukiinstruktor. Päris esimene mootorlennukijuhendaja oli samuti naine – Helen Reinhold, praegune Boeingu piloot.

Nüüd on Rein Viitasel taskus eralenduri paberid (temasuguseid on Eestis 100 ringis) ja angaaris oma lennuk. Selle sinivalgele küljele on suurte musta värvi tähtedega maalitud “Eksperimentaal” ja huvilisest sõbra Rein Reaga veedab mees tunde selle 450kilose kaunitari juures.

“Sain Ameerikast kolm kasti juppe, kaks suve panime neid sõbraga kokku, värvisime ka ise,” seletab Pärnumaa ainsa lennundustalu peremees, kuidas kahekohaline, 65hobujõulise mootoriga ja ligi kümnemeetrise tiivaulatusega hobilennuk valmis.

“Kui ilm on ilus ja isamaa paistab ülevalt ilus, siis ma lendan, saan adrenaliini 30–40 tunniks aastas,” mainib Viitas ega varja, et pilvedele lähemale tõusmine oleneb ilmast ja tujust. “Kui tahan, siis lähen, aga tean ka, et elu ripub selle tiiva küljes,” puudutab ta lennumasinat, mis viib edasi kuni 150kilomeetrise tunnikiirusega ja tõuseb nelja kilomeetri kõrgusele.

Saulepasse sattusid Audru karusloomakasvanduse peaveterinaararsti ja loomakasvatuse juhatajana töötanud Rein Viitas ja tema tohtrist abikaasa kolm aastakümmet tagasi. Siis, kui korrusmajas elamisest väsinud pere omaette olemise kohta otsis.

“1982. aastal olin esimene noor mees siin külas oma perega, nüüd peaaegu kõige vanem,” lausub mees mõtlikult, mõeldes aja pöördumatule kulgemisele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles