Pitka pererahvas peab aeda ja hobuseid

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pitka talu peremees Meelis Pitk lähtus maakoha valikul pere soovist.
Pitka talu peremees Meelis Pitk lähtus maakoha valikul pere soovist. Foto: Urmas Luik

Pitka talu peremees, Saaremaa juurtega Meelis Pitk ütleb, et Saulepasse ostis nende pere tosin aastat tagasi maakoha perekondlikust huvist hobuste vastu.

“Abikaasa harrastas ratsutamist, lastele meeldis see samuti, soetasime hobuse ja vaatasime, kus teda oleks parem pidada,” räägib Meelis Pitk, kes on Sampo panga Lääne-Eesti regiooni ärijuht ja käib iga päev külast linna tööle.

Paarikümne sõidule kuluva minutiga saab ennast hommikul töökeskkonda sisse mõtelda ja õhtul tagasiteel välja lülitada ehk “selle koti enda seljast maha raputada”.

Meelise sõnade järgi on tal talupidamisel käsikäes käivad kohustused ja hobid omavahel seotud. Paar hektarit maad on seotud aiandusega, sest abikaasa Kai on innustunud istikukasvataja. Tööd jätkub aias ja talliski iga päev ja pereisa toetusega laabuvadki ühisettevõtmised.

Maaelu väärtustena nimetab vestluskaaslane äärmiselt ilusat loodust, parvedena puhkavaid rändlinde, keda on huvitav vaadelda ja pildistada, läheduses kalaretkel peatuvat merikotkapaari.

Pitka talu on koha uus nimi, vana läks möödanikku eelmiste omanikega ja maamajapidamist arendades on Meelis Pitk taandunud ajutiselt ühest oma hobist – purjetamisest. Selle hüvitavad muud ettevõtmised, kodumaja juures askeldamine.

“Saulepas on pool elanikest ajalooliselt olnud, teine pool hiljem tulnud, segunemist ei ole toimunud ja seltsielu ei elata, nagu näiteks Meremetsas, mis on uus elurajoon ja kuhu ühel ajal kolisid enam-vähem samaealised lastega pered,” mainib Meelis.

Ainus, millest ta ütleb puudust tundvat, on selles vanas külas oma keskkonna kujundamine ühistegevuse kaudu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles