Abielu ei ole sõlmitud vaid mehe ja naise vahel

Mats Volberg. Foto: PP

Omasooliste abielu on teema, mis Eesti meedias ja avalikkuses laiemalt on aastaid kirgi kütnud. Ilmselt on igas väitlusklubiski sel teemal juba iiveldamiseni diskuteeritud.

Kuna tavaliselt arvavad sel teemal eri seisukohale jäävad inimesed, et kõik teised on millestki väga valesti aru saanud, ei tundu laiapõhjaline nõusolek kõnealusel teemal väga tõenäoline. Seetõttu ei püüa ma kedagi siin veenma hakata.

Küll vaatleksin üht väidet, mida konkreetse teemaga seoses tihti esitatakse. Paljud leiavad, et abielu on sõlmitud vaid mehe ja naise vahel. Tahan siinkohal näidata, miks see väide on vale või õigemini ebatäielik.

Abielu kui väljendus ja kui täitmine

Selleks, et mõista, miks ma arvan, et väide “abielu on sõlmitud vaid mehe ja naise vahel” on vale, peaksime esmalt püüdma mõista, mis asi on see abielu, mis peaks üksnes mehe ja naise vahel sõlmitud olema.

Mulle tundub, et abielust võib mõelda kahel viisil: abielu kui väljendus ja abielu kui täitmine. Abielu kui väljendus tähendab seda, et kaks inimest leiavad, et nende vahel on mingi eriline suhe, ja soovivad seda väljendada kõigile teistele.

Näiteks Eesti ühiskonnas nagu enamikus teisteski on õige viis sellise erilise suhte väljendamiseks abiellumine: teatud toimingu läbides saavad kaks inimest ülejäänutele teatavaks teha, et nende vahel on eriline suhe.

Sedalaadi mõtet väljendab ka justiitsministeeriumi välja antud kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon, kus seisab, et “registreerimisega teevad elukaaslased oma kooselu kolmandatele isikutele nähtavaks”.

Abielu kui täitmine tähendab seda, et ühiskonnas on teatud normid, mis ütlevad: kui kaks inimest tahavad, et neid tunnustataks kui kedagi, kelle vahel on mingi eriline suhe, peavad nad täitma teatud reegleid.

Võrdluseks võiks siinkohal mõelda sõidueksami peale. Eksami sooritamine ei anna inimesele autoga liiklemise oskust. Samuti ei ole eksami sooritus vajalik, et inimene saaks öelda ühiskonnale: “Vaadake, ma oskan.”

Eksam on protseduur, mille läbimine toob inimesele avaliku tunnustuse millegi suhtes, mis juba oli olemas. Teiste sõnadega, sõidueksami puhul ütleb ühiskond inimesele: “Kui tahad sõita, läbi see eksam.”

Oluline on siin märgata seda, et olenemata sellest, kuidas me abielu näeme, on see alati kolmepoolne suhe.

Abielu kui väljenduse puhul on sellesse kaasatud kaks abielluvat inimest ja nende kogukond, kellele nad oma erilist suhet teatavaks teevad ja kes määrab ära teatavaks tegemise viisi.

Abielu kui täitmise puhul on sellesse kaasatud kaks abielluvat inimest ja nende abielu kehtestav institutsioon, tavaliselt riik või kirik.

Religioosne ja õiguslik

Kui mul on eelneva suhtes õigus, oleks ehk õige mõelda, et sellel tunnustusel abielu rituaalile, mille annab kirik, saavad olla vaid religioossed (spirituaalsed?) tagajärjed ja riigi tunnustusel on ainult seaduslikud tagajärjed.

See omakorda tähendaks, et ehk oleks õige öelda: riigil ei peaks üldse abieludesse asja olema. Riik jätaks abielude sõlmimise kirikule ja tunnustaks edaspidi üksnes kooselu (ingl civil union).

Olgugi et justiitsministeeriumi kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon nii radikaalseid ettepanekuid ei tee, on välja pakutud variant, mille järgi kaks inimest võiksid registreerida oma kooselu ning sellel oleksid peaaegu samad õiguslikud tagajärjed mis abiellumisel.

Kaaskirjaski ütleb minister Kristen Michal, et “ikkagi abielu on ja jääb suurimat kindlustunnet ja ulatuslikemat kaitset pakkuvaks ühiselu viisiks“.

Kui see kontseptsioon ühel hetkel seaduseks saab, tekib küsimus: kui abiellumisel on ainult õiguslik ja sümboolne, mitte religioosne tähendus, miks siis üldse abielluda?

Artikkel ilmub koostöös Eetikaveebiga www.eetika.ee.