Ratastoolis kasvanud Sergei võitleb end karate abil liikuma

Sergei Burakov karate suvekoolis harjutamas. Foto: Erakogu

Seljaajusongaga sündinud Sergei Burakov on elus pidanud kannatama ja võitlema. Alul ratastoolis, seejärel jalatugede abil järjest pikemaid teekondi ette võtnud noormees sooritas juuni lõpus 21aastasena oma esimese karateeksami.

“See ei ole ratastoolikarate. Ta vastab tehniliselt samasugustele nõuetele nagu teised, aga õpetajana pean ma järgima inimese eripära,” rõhutas karateklubi Zen peainstruktor Teet Jüring.

Operatsioon õnnestus

Kui Sergei sündis, pani ema talle nimeks Anton Slobodjanik. Vanemad otsustasid lapsest loobuda ja anda ta lastekodusse, kus lapsele pandi uus nimi.

“1991. aastal ei opereeritud vanematega lapsi, sest risk oli liiga suur. Minu seljaajusonga eemaldamise operatsioon, mille tegi lastekirurg Ann Paal, õnnestus,” selgitas Sergei lastekodusse sattumist.

Vanemad teadsid, et nende laps suri. Tegelikult kasvas Sergei Tallinna lastekodus, istus ratastoolis ja vaatas, kuidas teised lapsed jooksevad. Tema lootusekiireks kujunes klaverimängu õppimine.

“Lohutasin end sellega, et mina oskan teisi asju: teised jooksevad, mina mängin klaverit,” rääkis Sergei.

Lastekodus oli igasuguseid lapsi: kasvuraskustega, vaimupuudega, ratastoolis. Koolis suhtuti Sergeisse hästi, lastekodus tuli mõnikord enda eest seista.

Pärast aastat Tallinnas koolis käimist sattus Sergei Pärnu lastekodusse. Kuna lastekodu dokumentides oli poisi endine nimi ja inimesed juhtusid üksteist tundma, sai isa teada, et ta poeg on elus.

Teise naise leidnud isa ja vanaema otsustasid lapse enda juurde võtta ja aidata tal kõndima õppida.

Juba Tallinnas oli Sergeil õnnestunud ratastoolist püsti tõusta, kuid tänu perele sai ta elu esimesed ortoosid ehk jalatoed, mis sääre sirge hoiavad. Nendeta kippusid jalad ära vajuma ja käimine tegi põlvedele liiga.

Kasvavale lapsele ortoose hankida pole lihtne. Kuigi 90 protsenti abivahendite maksumusest tasub riik, pidid vanemad ikkagi ligi 800 krooni tasuma. 1990. aastate lõpus polnud see väike raha.

Jalatoed, millega joosta saab, maksaksid Sergeile praegu üle 300 euro.

Vanaema õpetas endaga toime tulema

Sergei kolis vanaemaga eraldi korterisse, et õppida endaga toime tulema. “Ta oli ise halvatuse läbi elanud ja arvas, et saab mu püsti,” meenutas noormees vanaema. Süüa tehes, nõusid pestes ja vanaema abiga järjest pikemaid jalutuskäike ette võttes möödus kaks–kolm aastat.

“Elasime Pärna tänavas ning käisime vanaemaga mudaravilas veemassaažis ja ujumas. Ujumine on füüsiliselt väga arendav, kogu keha peab tööd tegema. Kõndida sain peamiselt toetudes, mingi aeg kasutasin karke, aga need viskasin kiiresti ära,” kõneles Sergei.

Kui Sergei sai 13, leidis pere, et lapsega peaks siiski tegelema spetsialistid, ja pani ta Haapsalu sanatoorsesse internaatkooli. Varem oli Sergei käinud venekeelsetes koolides, aga tänu eestlasest vanaemale oli tema eesti keel juba nii hea, et poiss sai õpinguid jätkata eesti keeles.

“Viie aasta jooksul hakkasin tunduvalt paremini käima,” rääkis Sergei. “Esimesed ortoosid olid plastist ja õrnad, Haapsalus sain juba metallribaga, mis võimaldasid tunduvalt rohkem liikuda.”

Kooli lõpetades suutis Sergei jalatugede abita poolteise kilomeetri pikkuse teekonna bussijaamast koolini ette võtta. Tänaseni kõnnib ta siiski veidi liibates, sest säärelihased on nõrgad.

Haapsalus kuulis Sergei Randel Peernast – sünnitraumaga jõusaalitreenerist, kes Pärnus erivajadustega inimesi treenib. Pärnusse tagasi tulnud, otsis Sergei Peerna üles ja koos hakati jalgrattaga sõitma. Algul trenažööril, hiljem üheskoos 40 kilomeetri pikkusi rattaretki ette võttes.

“Reied sain ma tugevaks trenažööri peal. Varem vajusid põlved kokku, sest välimised reielihased olid liiga nõrgad,” tõdes Sergei.

Riik karistab, mitte ei innusta

Oma elus on Sergei sageli pidanud kuulma, et tal on parandamatu haigus ja ta ei hakka iialgi kõndima. “See, et ma püsti sain, on riigile ime. Suured arstid rääkisid, et see on võimatu. Aga ma sain,” lausus Sergei uhkusega.

Riik “premeeris” noormehe pingutusi puudeastme vähendamisega. Varem sai ta sügava puudega isikuna ühistranspordis tasuta sõita, nüüd peab raske puudega isikuna täispileti ostma. “Sisuliselt on see karistus selle eest, et ma püsti sain,” järeldas Sergei.

Noormehe jutu järgi on ratastoolist välja võitlevatel inimestel vaja kõndima hakkamiseks motivatsiooni. Eesti riigi käitumist, kus inimeste pingutusi karistatakse, võrdleb ta Darwini auhinnaga. Seda antakse inimestele, kes erilise rumaluse tõttu on elust ilma jäänud ja sel moel inimkonna genofondi parandanud.

Sergei lõpetas juunis Pärnu kutsehariduskeskuse elektroonikaseadmete koostajana, kuid tööle tahaks ta hakata hoopis massöörina. Ta on õppinud nii klassikalist, Tai kui yutampo massaaži ja alustab 8. septembril Lahemaa tervisekoolis õpinguid idamaade terapeudi erialal.

Karatega alustas Sergei aasta tagasi. Vaatas algul ja proovis siis varbseinast kinni hoides asendeid võtta ja liigutusi teha.

“Ta ei suutnud tasakaalupunkti leida. Teised tegid toeta, Sergei pidi kinni hoidma. Aga näha oli, et tahe oli suur,” rääkis Jüring.

Jüringule polnud Sergei esimene erivajadustega inimene, kellele karated õpetada.

Varem oli ta neli aastat juhendanud ratastoolikarategruppi ehk inimesi, kes liikusid ratastooli abil. Sergei oli samm edasi: tema jalad olid nõrgad, kuid jalalihaseid oli võimalik tugevamaks muuta ja õppida liikumist paremini kontrollima.

“Sergei puhul on vaja jälgida, et ta ei tekitaks endale traumat. Vigastused tekivad valest metoodikast. Karates pööratakse keha loomulikule liikumisele suurt tähelepanu ja selles on ühendatud nii vaimne kui füüsiline pool,” selgitas Jüring.

Karate arendab keha ja vaimu

Sergeile oli ääretult oluline, et oktoobris Pärnut külastanud Jaapani shotokan karate assotsiatsiooni asutaja ja peainstruktor sensei Keigo Abe talle ütles, et Sergeist saab asja küll. See innustas noormeest sedavõrd, et ta pole puudunud ühestki treeningust, mis toimuvad kolm korda nädalas. Kui Jüring tegi eraldi käsivõitluse grupi, mis laupäeviti koos käis, võttis ta osa sellestki.

Jüringu sõnade kohaselt on Sergei suutnud aastaga jala- ja reielihased tööle panna ja jalalabad kontrolli all hoida.

“Kui ta tuli, siis alt labajalad ei liikunud ja põlved vajusid kokku. Nüüd jalalaba liigub, puus on hakanud liikuma ja ta liigub karatele iseloomulikes asendites, rääkimata käte tööst,” kõneles treener.

Jüring tõdes, et Sergei areng pole olnud nii kiire nagu tervetel inimestel. “Ta liigub oma varjule järele, mitte ei hüppa sellest ette,” lausus 21 aastat karated õpetanud Jüring. “Õpetajana pean ma jälgima inimese eripära. Igal inimesel kujuneb välja oma karate, identseid inimesi ei ole.”

Sergei ütles, et keha treenimise kõrval on talle karates väga oluline vaimu arendamine, sest vaim juhib keha.

Karated saab harrastada elu lõpuni, see pole spordiala, mis talt tervist võtaks. “Kõikidest parem olla on võimatu, sa pead olema iseendast parem, homme parem kui täna,” lausus ta.

Sergei unistus on jõuda musta vööni ja hakata ise kunagi treeninggruppe juhendama. Praegu on tasakaalu hoidmine talle veel probleem, aga pärast kollase vöö tegemist tahaks ta hakata juba võistlema.

“Aasta on liiga lühike aeg. Usun, et kolme–nelja aasta pärast muutub ta tasakaal paremaks ja lihaskond, kus praegu juba märgatav areng on toimunud, tugevamaks. Aga peamine on, et tal on tohutu tahtejõud,” kõneles Jüring.

 

Teet Jüring, karateklubi Zen peainstruktor:

“Sergei puhul on vaja jälgida, et ta ei tekitaks endale traumat. Vigastused tekivad valest metoodikast. Karates pööratakse keha loomulikule liikumisele suurt tähelepanu ja selles on ühendatud nii vaimne kui füüsiline pool.”