Audru vallal on 23 kilomeetrit merepiiri ja selle äärde jääb Saulepa küla Juheta sadamgi, sest just nii seda sadamakohta kunagise talukoha omanike järgi kutsutakse.
Saulepa kalurite paadid popsuvad Juheta sadamast merele
9. september 2012, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohalike külakalurite eestkõneleja, MTÜ Saulepa Sadama juhatuse esimees Ain Lopsik jätab pärastlõunase kartulivõtu kodupõllul pooleli ja sätib sammud kaipealsele.
Sinna, kus kuivavad laialilaotatud võrgud ja Tuuraste oja läheb kõrkjate vahel üle Pärnu laheks. Ütleb sissejuhatuseks, et kartulisaak on tänavu nadi, sest sadude ajal jäi vagude vahele liigvesi, siinkandis on ju savimaad.
“Juheta on vana talunimi, sadam jäi selle talu maadelt kaluritele eraldatud maale, sellest ka nimi,” seletab Ain Lopsik, Lahe talu peremees, kes pea 30 aastat on siinkandis elanud ja traktoristiameti vahetanud lõplikult kutselise kaluri ameti vastu.
Euroopa rahaga
Õhtupoole lubab jutukaaslane jälle paati istuda, et minna mõrda panema. On ahvenaaeg ja FIEna tuleb rabada, et perel jätkuks laual leiba.
“Meil on siin seitse kutselist kalurit, ülejäänud on need, kes on võtnud ühe võrguloa. Saame siit lahest vimba, latikat, koha, ahvenat, kevadel tinti,” ütleb tõsise olemise ja napi jutuga mees, sest nagu merel pole kaldalgi suurte sõnadega midagi peale hakata. “Minu paadikaaslane on Sulev Erm, üksi on raske ja paatkonnad kujunevad neist, kes kellega kokku on harjunud.”
Tuuleõhk silitab vaikselt üle sissesõiduteed palistavate kõrkjate, vesi virvendab päikesepaistel ja paadid seisavad kai ääres paigal, nagu oleksid nad maismaale pargitud.
Juheta on maakonnas üks korralikumaid väikesadamaid, mis Euroopa kalandusfondist kalanduspiirkondade säästva arengu meetmest toetust sai ja kus läinud aastal jüripäevast jõuludeni MTÜ Saulepa Sadama tellimusel uuendati kai ja ehitati paadikuurid.
Peatöövõtja oli naabervalla Tõstamaa firma OÜ Tekamer ja tööde maksumus 113 114 eurot, mida 90 492 euroga toetas Euroopa kalandusfond.
“Enne remonti oli siin hullumaja, kuurid olid lagunenud ja kai nii, et igaühel endal oli midagi siin tehtud, see 2005. aasta jaanuaritorm käis meist ju üle nii, et olime siin vee all, hulga sadamat lõhkus ära,” räägib Ain Lopsik.
Vestluskaaslase jutu järgi on nüüd kõik Juheta sadama kasutajad ja vabaühenduse 16 liiget väga rahul sellega, mis tehtud. Ehk teisipidi mõeldes: kui Euroopa raha MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu kaudu jäänuks saamata, poleks siin enam midagi olnud.
Sadama naabruses hästi hooldatud talumaja ümbruse kõrvalt hoiab Ain korras ühisvara ja on ehitanud üle oja tugeva silla. Eelmise lammutas tõusuvesi.
Oma pea ja kätega
“Vesi on praegu normis, kui meeter tõuseb, siis see on vee all, igal sügisel käib vesi korra vastu majaseina ära,” seletab mees seda, mis siin vaiksele suvele järgneb.
Sadamani toovat teed hooldab vald, lapib auke ja lükkab talvel lund.
Audru vallal on väikesadamatega vedanud. Viimane pidulik lindilõikamine oli siin paar nädalat tagasi, kui Lindi sadama remonditud kail avati kalurite tööd kergendav sammaskonsoolkraana, ja jätkuva arenduse eestvedaja on kohalikke kutselisi kalureid ühendav TÜ Lindi Sadamaarendus.
Ettevõtlikkust on Saulepas kui omaaegses Audru mõisa karjamõisas jätkunud põlvkondi tagasi. Audru muuseumis sellekohast kodu-uurimust lehitsedes räägib muuseumi juhataja Helgi Roots, et küla on esmamainitud 1500. aastal kui Saulep. Sinisavilade ulatub üheksa meetri sügavusele ja sellest loodusvarast on põletatud telliseid, maakuivendustorusid, katusekive ja viidud neid müüki Riiga.
Enne teist ilmasõda on siit, Saulepa ravimudaleiukohast, veetud liigesevalu leevendavat kraami Pärnu kuurorti.
Ligemale 60 hingelisega küla vaatamisväärsus pole mõisa kõrvalhoonete müürivaremed, vaid Eesti talupojamõistust ületav palkmaja, mille katus on keskele kaldu, justkui oleks keegi selle madalale alla vajutanud. “Belglase oma,” ütlevad kohalikud omapärase hoone kohta.
Juheta sadama kailt paistab üle lahe nagu peo peal Pärnu linn oma Mai elurajooni heledate korrusmajadega. Saulepa kalurite paadid popsuvad Tuuraste oja suudmest umbes kümne kilomeetri kaugusele loomust nõudma.
“Mul proua sebib võrke, kui ahvenapüük on, aga nii nagu Kihnus meie naised siin meestele abiks ei ole,” mainib Ain Lopsik. Astudes mööda kaipealsele asfaltplatsile Rootsi punaseks võõbatud kuuride ette kuivama laotatud võrkudest. Kartulivõtupaus on läbi ja kaasa Sirje kibeleb kuiva päikeselist päeva kasutades mugulaid korvi noppima.