Iga rahaküsimine, millega iga päev ja iga samm meid õnnistab, ajab harja üha punasemaks. Lähed ringvõlgnevuste nõiaringis oma maailma päästma ja igal sammul nõuab ilus isamaa sinult veel ja veel koormist. Justkui sinu äreva olukorra ja teadmata tuleviku osatamiseks küsitakse maksukoormise krooniks veel parkimistasu ka. Muidu tuleb trahv. Ja muud ebameeldivused.
Üks on selge: kui maksame oma makse ning koormisi viha ja vastikuse, trotsi ja eitusega, saab järjest halvem. Mida enam laseme maksudel ja taksidel end uuristada ja ärritada, seda auklikumaks jääb meie elujõud ja seda süngema ühisvälja moodustame. Meid on küll jäetud teadmatusse, meid uhutakse pideva hirmulaine ja rahvusliku paanikahäirega, aga arvan, et meie halva taluvuse valulävi ei mahuta enam ühtki negatiivset mõtet ega destruktiivset suhtumist.
Märtsi lumelaviin otsekui küsib: noh, kannatad selle laksu veel välja? Elektriarve, suverehvid, kaskokindlustus ja prügivedu, ootamatute oblakate tagajärjel kaela kukkuvad loomaarstiarved ja kodukindlustus. Kõik see tuleb matvate numbrite kaskaadina. Kohe, kui tundub, et oled ots otsaga, saad järgmise arve ning kuuled selle garneeringuks kuluhüvitiste ja erakonnaraha undamist Toompealt.
Mõeldes ummikmõtteid laste tarbimisharjumustest, mis kujunesid õitseaegadel, lähed ajama oma asju, mille paistel näed välja nagu kirnus hüppav konn. Ja siis küsitakse sinult parkimise eest ka veel piiks-piiks-ja-raha-läheb. Mis parkimine – korter hakkab laenu katteks pangale minema.
Aga see võibki olla just koht, kus tuleb ühiselu korraldus ja olemus läbi mõelda, et taastada endas hädaorus üldrahvaliku leplikkuse ja kokkuleppe meeleolud ja valmidus. Protest ja tõredus lammutavad. Paratamatuse ümber negatiivitamine võtab jõuetuks.
Tuletame meelde, miks meilt makse ja haigekassa andamit võetakse: maksudest peetakse ülal selliseid suuri moodustisi ja ühishüvesid, mille vedamise ja pidamisega ükski meist üksinda hakkama ei saaks. Arstid-koolid-politseid-värgid, teate küll – iga päev otseselt ei tunne ega teadvusta, et vaja on. Aga kui makse ei maksa ja kõik need ühiskassapõhised moodustised ninali käivad, on kole.
Parkimistasu maksmine on samuti sobiv koht ja moodus elukorralduse põhjuste ja tagajärgede üle mõelda. Hästi selgete põhjuste ja tagajärgedega.
Nooruke parkimiskuninganna Alice Juhkam kinnitab, et ta astub iga ilmaga 12-20 kilomeetrit maha – värske õhk ja liikumine, juhhei! –, et aidata ja turvata, mitte selleks, et trahvida. Tema konkreetselt ootab Tartus Tasku ja kaubamaja, Maarjamõisa kliinikute ja MacDonaldsi ümbruse parklates vähemalt veerand, aga enamasti pool tundi, enne kui trahvilapakaid kirjutama hakkab. Pärnu neli parkimiskorraldajat teevad täpselt sama.
Ehkki Alice ootab ja kuulab ära, mõistab ja halastab, kohtab ta – hariduse poolest põllumajandusteaduse magister, muide! – iga päev ehteestlaslikke tiraade: “Mis sa, plika, trahvid siin kenasid teenelisi kodanlasi, mine parem õppima!”
Ent ta ütleb, et esiteks aitab kuuldud inetustest üle statistika – kümnest autost üheksa on ju ühiselu reeglite kohaselt parkima pandud – ja teisalt kolleegidega koos istumised ja jutustamised, mis-täna-juhtus.
“Kui minu pihta tulistatakse oma teaduskraadide, teenete ja muude inimlikku väärtust tõestavate aunimetustega, mis kõik peaksid õigustama tasuta parkimist, siis ma ju näen, et tegelikult ei rünnata mind. Inimene tulistab üldisemat hirmu, elab välja järjekordseid pettumusi, maandab muid saatuse lööke,” teab parkimis-Alice, mis inimestega toimub. “Võimalik, et auto jättis parkimata panemata inimene, kes kaotas just töö, ja istub vastse töötuna esimest korda autosse, mille liisingut ta nüüd enam maksta ei jaksa. Kui mõni auto pargib kahtlaselt pikka aega, ärkab minus inimlik mure: ehk on varastatud? Kas omanikuga juhtus midagi, putkas võõrsile või läks omadega sootuks Emajõkke?”
Kui üle viskab ja kokku jookseb, vaadelgem värske pilguga teisi ameteid ja elusid. See aitab asju üldisemalt näha. Nagunii hiilib murelik mõte pidevalt ümber sedasorti eksistentsiaalia, et mida kõik need järsku töötuks jäänud nüüd teevad, kui kaua töötukassa välja kannatab, miks peaksid täisjõus inimesed sotsiaali armust tiksuma või mis töökohti ja lahendusi valitsus siis ikkagi looma hakkab, et inimestele kodud alles jääksid ja terve šokipõlvkond õnnetu lapsepõlvega eestlasi peale ei kasvaks.
Tänu teiste ametite ja asjade seoste vaatlemisele on lihtsam suurelt mõelda. Isegi kui pumba juures olijate ebaeetilisus, ebakonstruktiivsus ja ebapädevus iga päev ahastama ajab. Suurelt mõeldes oled ise suuremeelne ja ilus. Sellisena aga mõjud omakorda tervistavalt ühisväljale. Mis minu meelest ei kannata enam välja mitte ühtegi piiska negatiivsust ja sallimatust. Viha- ja hirmukera on ülim aeg lahti harutama hakata, või muidu