/nginx/o/2008/12/12/104277t1h56ca.jpg)
Iseenesest on igati tervitatav, et regionaalminister Siim Kiisler pärast aastast vaikselt ametis olemist otsustas äkitselt välja tulla haldusreformi kavaga. Valvsaks teeb ainult siinjuures asjaolu, et tema väljakäidud ideel moodustada Eestis 15 valda ja jätta iseseisvana alles vaid viis suuremat linna on juba esmasel pealevaatamisel eelkõige läbimõtlematuse ja tavalise poliitilise propaganda märgid juures.
On vaieldamatult tõsi, et 227 omavalitsust on Eesti jaoks liiast. Kuid asi pole eelkõige nende arvus, vaid selles, kuidas nad oma ülesannetega hakkama saavad.
Kui väikesaarte kogukonnad välja arvata, tuleb jätkusuutlikeks pidada siiski neid omavalitsusi, kes võivad oma territooriumil arvestada vähemalt paarituhandelise elanikkonnaga. Siis jõutakse tegelda nii vajalikele sotsiaalprobleemidele lahenduste otsimise kui piirkondlike arendusküsimustega.
Praeguse haldusjaotuse järgi olevate maakondade ümbernimetamine omavalitsustega valdadeks ehk annab küll tulevasele vallavanemale uhke ameti, kuid eemaldab oluliselt tema võimu kohalikust identiteedist.
Kas me ikka päris täpselt kujutame ette näiteks ühte suurt Pärnumaa valda keskusega Vändras, kust siis ühesuguse täpsusega otsustatakse nii Varbla kanti võimla, Häädemeestele lasteaia rajamise või Varbla taliteede korrashoiu küsimusi. Olen veendunud, et konkreetse kogukonna huvid võidakse siis väga kergelt ohvriks tuua, sest võimu üldistusaste on liialt suur. Eriti kui arvestada, et kohalike omavalitsuste üks ülesanne ongi oma kogukonna lähedusega tasakaalustada riigi keskvõimu.
Jah, regionaalminister on rääkinud midagi osavaldade moodustamise võimalusest. Aga nende ülesanded ja volitused on väga hägused. Kui neile antakse üle kõik valdade funktsioonid, tuleb muuta põhiseadust. See aga on juba iseenesest väga pikk ja aeganõudev protsess riigikogus.
Kui osavaldade moodustamine jäetakse aga vabatahtlikuks konkreetsete ülesannete äratoomiseta, võib nendega juhtuda nii nagu Tallinnas linnaosade valitsustega, et ühel hommikul on nad ikkagi kaotatud ja kogu kohalik võim tsentraliseeritud.
Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnu pidavat jääma iseseisvateks linnadeks. Tore on, aga kas mitte see polegi põhjus, mispärast avalikkuses räägitakse Kiisleri 15+5 haldusreformist positiivselt. On ju nii valdav osa meediast kui aktiivsest avalikkusest just koondunud neisse linnadesse, mida esialgu ei ähvarda nagu miski. Aga vähemalt kentsakas peaks küll tunduma rääkida Viljandi vallast, mille keskel asub mingi moodustis, mis nagu on ja nagu pole ka enam linn. Samal ajal on tiheasustusega aladel elavate inimeste olmeprobleemid ja -rõõmud endiselt paljuski teiselaadilised kui neil, kes elavad hajali.
Üks probleem veel. See puudutab Ida-Virumaa kanti. Kui sealgi moodustada kogu maakonna peale üks või kaks suurt omavalitsust, kas ei anna me siis ise alust seal tulevikus seejärel järjekordse otsekui Dnestri-äärse Moldaaviast eralduda sooviva autonoomse vabariigi tekkeks? Kas kõik tekkida võivad riigi julgeolekuriskid on ikka meil selleks puhuks läbi uuritud? Kahtlen selles.
Lõpetuseks arvan, et minister Kiisleri pakutud reformivariant 15+5 pole küll nii hull kui Stalini ajast tuntud numbrikombinatsioon 25+5, kuid siiski sobimatu. Ometi tuleks meil Eestis haldusreformi elluviimist põhimõtteliselt toetada, aga sellega algust teha tuleb läbimõeldult, mitte loosungeid hõigates. Vastasel juhul võime küll olemasoleva omavalitsussüsteemi kiiruga lõhkuda ja kulutada sealjuures palju raha, kuid kokkuvõttes oleme pärast rajanud vaid uued pealiskaudselt funktsioneerivad territoriaalsed monstrumid.
/nginx/o/2011/03/03/530009t1he160.jpg)